See koosnes tõenäoliselt kahest aardest, kokku 2845 mündist, mõnest ehtest ning pajast ja kukrust, milles aarded olid maetud. 2007.aastal leiti samast Kaarma vallast ligi tuhande mündiga rahapada. Ka need leiud pärinevad 17. sajandist.Need on arvatavasti maamulda maetud Põhjasõja ajal, ilmselt mõne rikkama talumehe poolt venelaste sõjaretke hirmus, kuid sinna jäidki.
Vanimatest on märkimisväärsem 2010. a Raasiku külje alt Anija vallast Linnakse külast leitud viikingiaegse hõbeaare – 1329 münti ja 9 hõbeeset. Muinsuskaitseseaduse alusel on muinsusväärtuse leidjal õigus saada tasu asja pooles väärtuses. Muret tekitavad eraviisilised metalldetektoriga otsijad, kes võivad oma leide realiseerida välismaa oksjonitel.
Viimased suuremad leiud on peidetud Põhjasõja ajal. Rahuajal polnud enam vaja varandusi peita, detektoristid leiavad vahel mõne sellel ajal kaotatud mündi. Peitmine aktualiseerus aga taas viimase maailmasõja ajal, kui ka Eestist sai selle tallermaa.
Sellele juhib tähelepanu Stockholmi ülikooli arheoloogiaprofessor Mats Burström. Artiklis „Estlands jord fylld af gömda minner” (Eesti maa täis peidetud mälestusi, Svenska Dagbladet, 12.03.) kirjutab ta viimase sõja ajal peidetud efektidest ja toob ka näiteid.
Tema artikkel viis mind tagasi 1941. aastasse minu kodukohta Lõuna-Eestis. Sõja lähenedes kaevasime aianurka augu, kuhu peitsime väärtasju. Ise katsusime end peita ligemas suures metsas, hoides aga kodul silma peal. Meie õnneks läks sõda meie kandist kiirelt mööda, ei näinud ühtegi punasõdurit, sakslaste tulles saime tagasi koju ja tühjendasime ka peidiku.
Ega see nii lihtsalt ei kulgenud kogu Eestis. Väga palju tõsisem oli olukord 1944. a, kui paljud peitjad kas hukkusid või pääsesid välja. Esimeste peidukohad võisid jääda teadmatuks, viimaste omad aastate jooksul kas ununeda või muutuda.
Mats Burström kirjeldab eestlaste kurva saatuse tausta ja lahkumisprobleeme, ei saanud ju kuigi palju kaasa võtta. Osa anti kohale jäänud sugulaste ja naabrite hoole alla, osa peideti majas, kas põranda all, pööningul või mujal. Oli siiski karta, et maja põles maha, seepärast eelistati maa sisse peitmist. Mitte just väärtasju, tihti peideti peamiselt mitmesuguseid tarbeasju, mida oleks saanud taaskasutada pärast tagasipöördunmist. Ka fotoalbumeid, päevikuid ja raamatuid. Loodeti ju peatsele tagasitulekule.
Ajaloo käik kulges aga teisiti. Lahkunutest said pikaajalised pagulased, peidetud asjad muutusid mälestussuveniirideks. Mõnel õnnestus siiski sõprade või sugulaste kaudu saada peidetud asjade jälile. Burström toob ühe näite. Kirjanik Helga Nõu isa metsainspektor Aleksander Raukas (1900-1998) täitis enne Rootsi põgenemist septembris 1944 kaks tühja kütusevaati mitmesuguste asjadega ja kaevas need Pärnu lähedal metsas maa sisse. Pärast 14 aastat õnnestus tal kirjalikult instrueerida sugulasi Eestis vaatide asukohast, mis viis nende leidmisele.
Pärast Eesti taasvabanemist avanes teistelgi võimalus leida ammu peidetud asju. Mõnel on see ka õnnestunud, teistel mitte vahepeal aset leidnud muudatuste tõttu. Osa on otsimisest loobunud, kas kõrge vanuse tõttu või arvates, et peidetud asjadel pole enam tähtsust ega väärtust. Need olid väärtuslikumad kättesaamatutena. Nüüd on tähtsamad teised ülesanded ja eesmärgid.
Ajalooliselt pole sellel ju erilist tähtsust ega tähendust, on ainult väike inimlik aspekt. Ei tohi siiski unustada, et Eesti pind veel varjab sõjaaegseid peidikuid, mille sisu omanikud on enne nende avalikustamise võimalust elust lahkunud ja saladuse hauda kaasa viinud. Need moodsad peidikud ei sisalda just hõbedat ega kulda, aga pakuvad tuleviku arheoloogidele muljet tookordsest igapäevasest elust, lisaks neile näidetele, mida säilitatakse muuseumides. Ei paku vist kuigi palju huvi detektoristidele, kes leiavad sellest ajast peamiselt lõhkekehi – pole ka palju väljavaateid leiutasuks. On tummad tunnistajad Eesti ajaloo viimasest kurvast ja hävitavast perioodist.