Oma lapsed ammu pensi pääl, ühesõnaga vanad, aga ise ikke nigu varsake, änd seljas ja uljas irnumine suus. Nõnda see on ja nõnda jääbki, kui aga tohtritest eemale oiad ja peeglit peita mõistad. Karkusid muidugi kah.
Nii et kui oskad, saad vanadusest jagu. Aga vat kadedusest ei saa. Nigu jälle sünnipäev tuleb, on kohe keski sulle su iga meelde tuletamas. Kenasti ja sõbralikult muidugi. Ikke, et ah sina kah veel… Kae kui kõbus sa veel oled oma aastate juures! Teised sinutaolised juba ammu… Oi, kui mina kah selles vanuses…
Etskae, kuda sa ligimestele rõemu valmistad! Eks kahjurõem ole ju see kõikse puhtam. Vai mina kah veel, oma aastate juures! Nagu seda aastakoormat küllalt raske tirida poleks, ilma et keski seda sulle nina alla õeruks. Tuleb meelde, et see, kes ohkis, et kui tema kah selles vanuses ja nii edesi, on minust täpselt kolm nädalit noorem. Ise loodab vaikselt, et kui need kolm nädalit mööda saavad, pole ehk minust enam vasta äsajat. Tutki, sõbrakene, küll sinu aias akkab kah ükskord uba õitsema, õigemini närtsima.
Tuleb välja, et kõik inimesed tahvad kaua elada, aga keski ei taha vanaks saada. No mina ei mõista kah muud soovitada, kui et surgu noorelt ära, aga ärgu selle suremisega kiirustagu, lükaku aga järjest edesi. Lükaku kohe määramata aja peale, kuni määratud aeg ükskord kätte jõuab. Ise käid kikivarvul, pead inge ja loodad, et see määratud aeg oleks määratu kaugel.
Jonni peab kah olema. Kui kadedatest sõpradest muidu lahti ei saa, siis katsu neist kauem elada. Ja sõpradeks maskeeritud vaenlasi lohuta ea sõnaga, et ära muretse ühti, sõber. Niikaua kui minu pea püsti, on sinu silm sinine!
Kargu Karla
