Aga keski teine on selle veel mitmekortselt välja teenind. Vähemasti minu silmis ja küllap ka teie silmis, kui vähegi mõtlema akate. Sina oled ema ja tunned rõemu, et su lapsed tulevad, kena kimbukene lillesi pihus ja ead sõnad suus. No kelle süda ei läheks ärdaks nisukesel korral. Ei tule jusku pähegi, et need on needsamad lapsed, kellega sa eila riidlesid ja keda sa tehtud koerustükkide pärast noomisid. Täna on andeks andmise päev ja sina muutkui andestad kah, sest ema süda on nisuke.
Aga sul endal on kah ema ja see on nendesamade koerust teind laste vanaema. See on ju topeltema. Kaheraudne, noh. Tema on see, kes lastelastele juba siis andeks andis, kui sina nendega tõrelesid. Läks silitas laste päid ja kuivatas nutetud silmad. Lohutas, et pole äda kedagi. Emal käed-jalad töid ja tegemisi täis, stress ja puha, ime siis kui teie veiksed ilmasüita ulakused tal närvi krussi keeravad. Tal on teie jaoks armastust küll ja küll, aga pole alati aega seda välja näidata.
Võib ka olla, et su lastel ei olegi enam seda vanaema ega sinul ema. Seda enam tasub tema peale mõtelda, sest kunagi ta ikke oli. Ja mõne ütlemata jäänd ea sõna saab ea mõttega üvitada.
Te nüid loete seda juttu ja mõtlete, et Karlakene on omadega ikke peris läbi, kui ta nisukesi mõtteid eietab. Kus ta lori- ja vigurijutud on jäänd? Las ma seletan teile. Need jutud pole kuskile kadund ja vanal Karlal on järgmise kolmesaja aasta kalendrid kah valmis ostetud ja kenaste unnikusse pantud, et oleks kohe käepärast võtta ja seinale riputada, kui aeg tuleb. Aga vat mõni päev igas kalendris on nisuke, et keski tõmbab lorale punase kriipsu peale ja annab käsu, et muuda retoorikat, nigu poliidigas üteldasse. No minusuguse puhul see lihtsalt tähendab, et tuleb ristiinimese kombel kõnelema akata.
No eks ma siis proovin kõnelda. Ega see lihtne ei ole, arjumata asi. Vata vanaemadel on selles austamise ja armastamise võidujooksus veel paar meetert edumaad. Emasid on igal inimesel ainult üks, rohkem ei kannata kudagi kokku lugeda. Aga vanaemasid on kaks. See tähendab, et nüid juba tulistame neljarautsest. Tõeliselt õnnelik laps on see, kel kõik olemas, üks ema ja kaks vanaema.
Ja nüid ma räägin teile selle perispõhjuse kah ära, mis minu meele täna nii aledaks võttis. Minul pole elu sehes kumbagi vanaema old. Olemas olid muidugi mõlemad, aga kumpki ei jaksand nii kaua elada, et oleks minu sündimise ära oodand. Kata kurtis, et temaga on sama lugu. Meie mõlema lapsepõlve soojendajad päikesed läksid liiga vara looja. Akka ädaga või etiketti rikkuma ja oma kadund ämma ea sõnaga meenutama. Aga miks ka mitte, ta ju kasvatas minu Kata ülesse. Ja teda ma oian küll mõlema käega, sest oleme koos poolteist puuda soola ära söönd.
