Raudtee ühendas ta maad linnaga, linnarahva suvilad kasvasid, tööliste maju ehitati, vaestele anti maad. Omale lasi Nikolai ehitada lossi pargiga ja kuna ta oli igati suurelt ettevõtlik mees, laiendas ta oma elamist, lastes ehitada Itaalia kaasaegse arhitektuuri mõju all kasvuhoone. Veel püstitati aastate jooksul Kalevipoja kuju, lohe kuju ja Tähetorn. Nendega oli ka häda: Kalevipoeg näis olevat sarvedega ja kahtlustati, et ta pea peitis raadiosaateaparaate; lohe oli rohkem krokodilli moodi; Tähetorn pidi jääma madalamaks, kui kavandatud, kuna rahad lõppesid. Esimene maailmasõda tegi suure ja omapäraste ideedega ettevõtja tööle lõpu. 1918 lahkusid v. Glehnid Eestist algul Saksamaale, hiljem Brasiiliasse.
Nikolai pojast Manfredist sai Jälgimäe Baptistikoguduse juht. Ta järglaste kontakt eesti vaimulikega jätkub tänapäevani. Pastor Kajaste on ise külastanud v. Glehne Brasiilias ja Saksamaal. Ta kõneleb sellest, kui austamisväärne on Glehni suguvõsa töö eestlaste heaks sajandite jooksul olnud ja imestab, et vanemad liikmed räägivad veel isegi nüüd eesti keelt. Mõned von Glehnid on viimastel aastakümnetel külastanud Eestit, korraldanud kontserte, pakkunud abi.
Nõmme rahvas näitab oma lugupidamist skulptuuri püstitamisega Nikolai von Glehni mälestuseks. Seaküla Simsoni valmistatud kuju avati 12. novembril 2011.
Juta Kitching
