Viimase kolme aasta jooksul, mis ajal olen teeninud vabatahtlikult Eesti Maja juhatuses (kaks aastat juhatuse liikmena, ühe aasta aseesimehena) on olnud palju muutusi. See asi, mis on jäänud konstantseks, on juhatuse pühendumus ligi kümneaastasele protsessile kindlustada kogukonna tulevikku, leides pikaajalise, jätkusuutliku lahenduse Eesti Maja kauaaegsetele muredele – nimelt sellele probleemile, et Eesti Maja ei ole jätkusuutlik. Ma olen juba varem esitanud need põhjused, miks ma toetan Eesti Keskuse projekti; neid seisukohti ei hakka ma siin kordama, kuid huvitatud lugejal on võimalik neid lugeda aastataguse aprilli Eesti Elus.
Eesti Keskuse projekti progressist, ning sellest tööst, mida praegu tehakse „due diligence-i“ viimaste oluliste punktide kallal, on olnud neli avalikku infokoosolekut hiljuti. Oluline on siinjuures märkida, et seda projekti ei vea üks organisatsioon üksi, vaid neli, seega Eesti Maja esimehe roll ei ole „juhtida“ projekti, vaid töötada paralleelselt koos kolme partnerorganisatsiooni juhiga (Ühispank, Sihtkapital, Tartu College). Küll aga on Eesti Maja see organisatsioon, kes on ette nähtud mängima suuremat rolli uue keskuse juhtimisel pärast seda hetke, kui projekt lõppeb ja uus keskus avab uksed.
Seega Eesti Maja esimehena minu kolm olulisemat prioriteeti Eesti Keskuse projekti juures oleksid järgmised:
1) Järjepidevus. Eesti Maja on olnud üle viiekümne aasta meie kogukonna kogunemispaigaks. Sellesse majja on palju aega ja energiat pühendatud, rääkimata annetustest – mille viljaks on olnud see, et Eesti Maja on teeninud meie kogukonda hästi ja uhkelt. Ma kavatsen rõhku panna sellele, et Eesti Maja lugu ja ajalugu esineb prominentselt uues Eesti Keskuses ning et meie nooremad põlvkonnad mõistaksid paremini seda, kuidas meie esivanemad on vaeva näinud üle aastate meie kogukonna ehitamisel ja hoidmisel.
2) Kogukonna laienemine. Kui väljend „noored on meie tulevik“ on enam kui klišee, siis on oluline mõista, et noorematel põlvkondadel on uued ja teistsugused vajadused ja huvid kui 30 või 50 aastat tagasi. Seega ma pean oluliseks, et me oleme kogukonnana avatud muutusteks sellel eesmärgil, et meie kogukond tugevdaks ennast ja kestaks ja õitseks edasi. Kahtlemata on meie kogukonna kohati tendentslik kinnisus mõjutanud negatiivselt omajagu inimesi, kes võtavad nüüd vähe osa, ehkki nad on uhked oma eesti päritolu üle. Ma sooviksin kuulda nii noorematelt kui vanematelt, nii aktiivsetelt kui vähemaktiivsetelt, mis asju saaks Eesti Keskuse juures rakendada, mis igasuguseid inimesi kokku tõmbaks. (Kusjuures selles asjus on juba kõva tööd teinud ning teeb edasi Eesti Keskuse kommunikatsiooni komitee.)
3) Seame endale laiema silmapiiri. Kui ma olin just ajateenistuse lõpetanud, ma uurisin töövõimalusi erinevates linnades (ka Ameerikas, kus mu isapoolne pere elab). Üks oluline põhjus, miks ma otsustasin Torontosse tagasi tulla ja jääda, oli meie eesti kogukonna suurus ja aktiivsus. Eesti Keskuse regulaarsed kasutajad on tulevikus kindlasti kohalikud inimesed ja organisatsioonid – kuid see keskus põhimõtteliselt on mõeldud laiemalt eestlastele üle Kanada ja Ameerika (eriti kelle kohalikud kogukonnad on jäänud väikseks). Oluline on täheldada, et üks ei välista teist. Näiteks, hiljuti on olnud mitu juhust, kus noored Ameerika-eestlased on käinud Torontos meil külas – ja nad imestasid, kui aktiivne meie kogukond siiani on. Mul on ülimalt hea meel, et me saame oma kogukonna üritusi ja kalleid paiku jagada teistega väljaspool Torontot, ning loodan, et see sattub veelgi harilikumaks nähtuseks uues Eesti Keskuses. Mida rohkem huvi see projekt äratab nende eestlaste seas, mida rohkem need inimesed on nõus panustama sellesse projekti, seda parem meie kõigi jaoks.
Kui ma kandideerisin aseesimeheks eelmisel aastal, siis see oli nädal pärast aktsionäride toetuse avaldamist Eesti Keskuse projektile ja mu otsus kandideerida toetus suurel määral selle poolehoiule. Sama asi kehtib ka praeguste valimistega. Ma ei ole valmis toetama või lubama aktsioone, mis üritaksid ebamääraselt ümber pöörata aktsionäride otsuse edasi minna Eesti Keskuse projektiga, mille projekti kavandamisel meie kogukond on palju aega, inimjõudu ja raha kulutanud. Ma mõistan, et meil on võimatu leida lahenduse, mis oleks ideaalne igaühele, kuid ma siiralt usun, et M. Gryfe’il, analüüsides väljaspoolt vaatajana, oli õigus eelmisel infokoosolekul, kui ta pakkus, et meie ees on „generational opportunity“. Mul endal puudub muid suuremaid pretensioone Eesti Maja juures peale selle, et ma olen tõsiselt huvitatud sellest, milline meie kogukond võiks 30, 40, või 50 aasta pärast välja näha ja ma usun, et pöördepunkte tuleb ära tunda ning samuti tuleb julgelt erakordsetest võimalustest kinni haarata, sest need ei pruugi esineda uuesti.
Eesti Maja juhatusel tuleb ette võtta mõned olulised otsused lähiaastatel. Üks nendest on ilmselt, mida teha praeguse legaalse-õigusliku struktuuriga, mille järgi hääled jagunevad aktsiate alusel. See süsteem oli kunagi loogiline, siis kui aktsiad jagunesid proportsionaalselt aktsiahoidjate isiklike panustega Eesti Majja; ometigi valdav hulk neid inimesi ilmselt ei ole enam elavate hulgas. Peab tõdema, et olemasolev süsteem on tekitanud palju pahameelt ja nördimust inimeste seas, kes tunnevad, et nende hääl loeb vähem kui mõne teise inimese oma ning ka nende kogukonna liikmete seas, kes ei juhtu omama aktsiaid, kuid kes võtavad aktiivselt kogukonnast osa. Mulle ei ole hetkel selge täpselt, missugune korraldus oleks ideaalne, kuid usun, et on võimalik välja mõelda parema süsteemi, mis oleks ratsionaalsem ning millele üleminek oleks seadusepärane ja hoiaks võimalikult palju ressursse meie kogukonna sees. Olen avatud heade ideedele.
Kui ma peaksin sattuma valituks, siis ma toetuksin kindlasti kogu juhatuse peale, kelle ülesandeks jääb ka muuhulgas ülemineku planeerimine ja praeguse Eesti Maja edasine haldamine – eriti toetun Raivo peale, kes mängiks edasi olulist rolli viimase punkti juures.
Põnevad ajad ootavad ees. Ajame edasi Eesti asja.
Lugupidamisega,
Veiko Parming
