— Veiko isa on lätlane ja ema eestlane. Sündinud Riias, omandas ta keskhariduse Riiast, Tartust sai ülikoolidiplomi sotsiaalteaduste alal, samuti on ta täiendanud end Genfis. Alates 2006. aastast on ta Helsinki riigiteaduste osakonnas doktorant maailma poliitika alal.
Veiko, on suur rõõm leida sind esinejate hulgast. Oled tõeliselt rahvusvaheline mees, kelles on tugevalt esindatud nii eestlane kui lätlane. Küsingi esimese asjana, kuidas need kaks poolust hakkama saavad? Kui eestlased mängivad võrkpalli lätlastega, kelle poolt oled? (Ja mitu varvast sul on?)
Ha-ha-ha, ja kuna sokke sandaalidega ei kanna, siis Euroopa päraselt mul on ikka viis varvast. Tänan küsimast, Sinu küsimus tuletas meelde seika lapsepõlvest, kui N. Liidu okupatsiooni ajal isa viis mind Riia VEFi ja Tallinna Kalevi (korvpalli)mängu vaatama. Kuigi VEFil tollal oli tugevam meeskond kui Kalevil, siiski Kalev tolles mängus võitis ja seega ma olevat olnud ainukene, kes Daugava spordihallis rõõmustas.
Olles mõlemasse kultuuri samaväärselt sukeldunud, saan oma nn. identiteedi-mütse kasutada vastavalt olukorrale, nii nagu arvan, teie teate Põhja-Ameerikas, et identiteetide tajumine ja kasutamine on tänapäeva maailmas loomulik, ta rikastab igat inimest.
Praeguseks, kui Läti on jäähokis vaieldamatult üle Balti naabritest ning korvpallis Läti ja Eesti ühisliiga toimib, on tunne, justkui vana Liivimaa on tuhast üles tõusnud. Samuti on meil ühine võrkpalliliiga, lätlased kasutavad Tallinki teenuseid Põhjala reisideks ja eestlased Air Balticu teenuseid, et üle Euroopa ja Lähis-Idas lennata. Tänu ühisele rahale on Eesti ja Läti omavaheline läbikäimine igati tõhus, rääkimaks ühismajandusruumi loomisest keskmises perspektiivis, nii nagu seda saame näha Euroopa Liidu vanades demokraatiates.
Aga tulles Sinu külastuse juurde, mis teemadel kavatsed Metsaülikoolis (MÜ) sõna võtta ja mis on sinu ootused MÜ osas?
Eks räägin Balti riikide kohast tänapäeva Euroopas, NATO idarindel toimuvast ja mida sõda Ukrainas meile kõigile tähendab.
Kuigi Põhja-Ameerika asub keset kahte ookeani, siiski Euraasia mandril toimuv ei jäta NATO liikmeid erapooletuks. Me oleme ühes paadis ehk asume Euro-Atlandi väärtuspõhises julgeolekuühiskonnas. See tähendab, et me demokraatiates suudaksime neile väljakutsetele, mida Hiina ja Venemaa mittedemokraatiad pakuvad, vastu seista, siis peame üheskoos toimima viisil, et NATO suudaks oma ülesannetega hakkama saada, nagu ta seda on teinud kahe põlvkonna vältel, suutes totalitaarse N.Liidu lagunemist põhjustada. Vana ütlus tuleb abiks: ,,Me peame hoidma kokku, et mitte rippuda ükshaaval lambipostil.“ Teisisõnu, iga põlvkond peab seisma vabaduste ja seadusriigi kaitsel. See on eriti tähtis teema digitaalajastul, me keegi ei saa eemale jääda, kui meie väärtusi meie ühiskondades jalge alla trambitakse ja seda meie silme ees, sotsiaalmeedia abiga.
Ootustest rääkides – olen töötanud erinevate auditooriumidega ja loodan hulga küsimusi ja väitlusi, sest selleks suvekoolid ju ongi!
MÜ on püsinud 50 aastat üsna samas formaadis. Milline peaks olema MÜ tänasel päeval, et tõmmata ligi uusi huvilisi, nii noori kui vanu?
Analoogiatest rääkides mäletan paavst Franciscuse külaskäiku Lätisse ja Eestisse. Vihmasel päeval arutasime Itaaalia kolleegidega päevapoliitika ja katoliku kiriku käekäigu üle. Luterlasena küsisin Itaalia ajakirjanikult, millal katoliku kirik muudab tsölibaadi poliitikat? Tema vastus oli lühike – see on viimane, mida Vatikani poliitikas muudetakse, sest vastasel juhul kirik ei suuda katoliku vaimulike perekondasid üleval pidada.
Seega vastates Sinu küsimusele: teie teate paremini, mis on hoidnud MÜ'd vee peal ja mis on võimaldanud väikeste väljaminekutega seda iga-aastaselt korraldada, nii et eesti kogukond Kanadas sooviks siia tagasi pöörduda jälle ja jälle. Digitaalajastu nõuab muidugi mõista oma panustamist, kuid eks te üheskoos e-Eesti Teabekeskusega suudate sellega parimal viisil hakkama saada.
Kas ütleksid veel midagi, mida inimesed, kes sind veel ei tea, peaksid teadma.
Olen vabatahtlik Zemessardzes ehk Kaitseliidus. Minu vanemad on pärit vanalt Liivimaalt, kuid mu enda pere on nüüd seotud Türgiga. Poeg tuli suvel taas Türgist suvelaagrisse Lätti ja eks ühel päeval pean talle ka eesti keele selgeks õpetama. Kui tähtis ja vaheti piinarikas see ülesanne on, teate minust paremini kõik, kes on suutnud pool sajandit eesti keelt ja kultuuri elus hoida Kanadas. Lisaks tundub siin Kanada avarustes, et Põhja-Ameerika on oma avarustes ilmatuma suur maa, aga kui samas keskendudes ainult Eestile või Lätile unustame me pahatihti, et ka Euroopa Liit on ilmatuma suur ja kultuuriderikas moodustis. Loodan, et minu lapsed elavad üks päev Euroopa Ühendriikides ja eurooplastele omaselt valdaksid vähemalt kolme keelt.
Suur tänu ja kohtumiseni MÜ-s.
Küsitles Anu Grabbi