Talitus toimus peamiselt inglise keeles, arvestades mitte-eestlastega, kes olid arvukalt kohale tulnud. Avalauluks oli Amazing Grace ja lõpulauluks Kalla, kallis Isa käsi, mõlema laulu sõnad ära toodud kahes keeles.
Ärasaatmine algas EÜSi auvalvega, kus toodi leinalooris Eesti lipp kirstu kõrvale ja asetati EÜSi tekkel Vello rinnale. Kaks meest olid alati kirstu kõrval valves, kuni matuse- ja mälestamisteenistus oli läbi. Auvalves seisid Agu Ets, Juhani Lemmik, Jaan Sulg ja Ado Valge.
Jutluses, mida õpetaja Markus Vaga andis inglise keeles, tõmbas ta paralleeli leinajate ja pagulaste olukorra vahel. Mõlemad on kaotanud midagi, mida nad armastavad. Leinajad on mures, sest nende lähedane on surnud ja nad teda enam ei näe. Eestlased, kes põgenesid venelaste okupatsiooni eest, nagu Vello ja mitmed teised, kartsid ja olid mures, et nad kunagi oma kodu enam ei näe. Aga täpselt nagu eestlased välismaadel ja ka kodumaal võitlesid vabaduse eest ja uskusid, et ühel päeval Eesti saab jälle vabaks, nii ka usub kristlane, et kui teeme Jumala tööd ja usume Jeesusesse pidevalt siin elus, oleme siis ka lahkunutega ühel päeval jälle koos, Jumala auhiilguses.
Enne lõpulaulu rääkis Vello tütar Eva Ols oma isast ja kuidas ta oli hea isa olnud. Ta rõhutas ka isa võitlust kommunismi vastu, kas teenimas USA armees, Ameerika Hääle eestikeelse osakonna direktori ja juhatajana ning ka osaledes organisatsioonides nagu ERKÜ, JBANC ja Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu. Lisaks oli Vello ka hea USA kodanik, tegutsedes kohalike noorte sportlastega ja loomade abistamisega. Vello poeg John Ederma rääkis isast poja seisukohalt, puudutades samu teemasid kui Eva, aga toonitas, kuidas isa oli aidanud tal leida elus õige tee.
Eesti Üliõpilaste Seltsi poolt rääkis Ado Valge, kes oli Vello coetuse-kaaslane ja kelle eluteed 50. aastate alul olid väga sarnased. Mõlemad saabusid 1949 USAsse, astusid EÜSi 1954, lõpetades sama ülikooli 1957.a ja siis asusid oma karjääri tegema Washingtonis. JBANCi juhataja Karl Altau tänas Vellot tema töö eest JBANCis, mida Karl on nüüd oma õlgadele võtnud. Viimaks rääkis Eesti suursaadik USAs Kristjan Prikk, kes oli Velloga kokku puutunud läbi aastate oma Washingtoni lähetustes. Ta meenutas üht päeva aprillis 2004, kui oli Velloga koos Valge Maja roosiaias, et tähistada Eesti vastuvõtmist NATOsse.
Lõpuks saatsid Vello kirstu surnuaiateele pastor Markus Vaga ja EÜSi auvalve.
Pärast matusetalitust kabelis viidi Vello viimasele puhkepaigale Mount Comforti surnuaiale, kus armee esindajad olid kohal, et anda talle sõjaväeaulist ärasaatmist; Ameerika lipp volditi ja anti üle Vello lesele Mariele.
