Et hullunud Putinit peatada, tuleb viibimatult mobiliseerida kõik jõud, kaasa arvatud tugevaim ja mõjuvaim: vene rahvas. See on praeguses kriisis meie võimsaim relv. Iga rahvas väärib oma juhte. Vene rahvas on Vladimir Putini sünnitanud, selle monstrumi esile kerkmine on nende kollekiivne süü. Praegu pole aga aeg süüdistamiseks ega näpu viibutamiseks, vaid tehtud vea parandamiseks. Meie sõnum vene rahvale peab olema, et nende vastu kehtestatud sanktsioonid ei tähenda nende vihkamist, vaid survet õiges suunas tegutsemiseks. Venelaste õigus ja kohus on Putin võimult kõrvaldada, ainult nemad saavad seda teha efektiivselt. Ütelgem vene rahvale, et me seisame nendega meeleldi kõrvuti teatri- ja kontserdilaval, spordiväljakul või teadustöös, kaubavahetuses või mistahes valdkonnas, kuid enne peab poliitiline maastik kardinaalselt muutuma. Ja olgem selles ütluses siirad.
Hiljuti läbis meediat teade, et Eesti peatab riikliku kultuuritöö Venemaaga kolmeks aastaks. Õige otsus, kuid mida peab tähendama selline ajaline piirang? See otsus peaks olema tähtajatu, võib lõppeda homme või kesta igavesti, sõltuvalt Venemaa ja vene rahva hoiakust.
Minu tänase kirjutise eesmärk ei ole kedagi mõjutada vene rahvast armastama. Me ei pea neid aga ka tingimata vihkama. Nad on meie naabrid ja jäävad selleks. Nad ei lähe oma praegusest asukohast kuskile ja ka meile meeldib edasi elada Läänemere kallastel. Oma naabreid võiks vähemalt sallida. Oma elu esimesed seitseteist aastat elasin ma Peipsi ranniku läheduses just sellises mõlemapoolses heanaaberlikult sallivas õhkkonnas.
Panustagem vene rahva poliitilisele ärkamisele, kuid hoidugem olemast ülemäära optimistlikud. Meie esmane kohus olgu igakülgselt toetada vaprat ukraina rahvast, kelle vabadusiha põleb heledaima leegiga.
Eerik Purje
