„Ma ei ole kunagi Eestist ära tulnud. Mind toodi sõjavangina ja see oli mul ammu ette nähtud, et niipea kui saan, lähen tagasi. Teoks sai see 1993. aastal.
Sõda viis mu lõpuks Rooma linna ja sealsesse Pirita kloostrisse, mille olemasolust minul ei olnud aimu. Eks nad kirjutavad seda ka natuke teisiti. Läksin Soome saatkonda, tutvustasin end soomepoisina ja küsisin, mis nõu nad mulle annavad. Saatkonna sekretär viis mind kloostrisse öömajale. Vaatasin – mingi püha eit valges maani kleidis ja pearätikus tuli uksele. Mulle polnud tal muud kohta anda kui väike tuba, natuke suurem kui kabel. Toodi väike laud, kaks tooli ja voodikene. Uks keerati lukku, öeldi, et kirikust saan sisse.
Hiljem kuulsin, et neil oli maja juute täis. Kloostri ala kuulus juriidiliselt Vatikanile. Paavst oli käskinud varjata juute usus või teadmises, et sakslane ei hakka Vatikaniga tüli norima. Mõtlesin, et mis pagana eided need on? Kui meie tapame juute, siis nemad varjavad neid. Kui juudid hakkavad meid tapma, siis varjavad meid. Võtsid mu vastu ega küsinud midagi. Aga mis nad siis teevad, kui sõda ei ole?
Loomulikult polnud ma mingi juuditapja, aga Saksa sõdurina võinuksin seda olla. Olin alles 19 aastat vana, aga juba kahe armee sangar. Pidin ju pärast Soomest tagasi tulekut ka saksa vormi kandma. Läksime nende armee koosseisu, sest sakslased olid ainukesed, kes õiges suunas tulistasid. Meie tollane filosoofia oli, et meil võivad ju kehvad sõbrad olla, aga vaenlane on õige. Kui ma nüüd sellele ajale tagasi mõtlen, siis ega meile juutidest midagi ei räägitudki. Olin pioneerkoolituses ja meile näidati propagandafilme. Üks juudivastane film on mul meeles, aga sellele ei lisatud ainsatki kommentaari, nii et juudivaenuga ei olnud mul midagi tegemist.
(Loe edasi Eesti Elu 23.nov paberlehest)
