Sama tunne, et „päike tuleb välja” valdas mind Pärnu muusikafestivali avakontserdil, mida traditsiooniliselt juhatas Neeme Järvi. Philipsi Sümfooniaorkestri esituses kõlas Järvi käe all Elleri, Mendelssohni ja Mahleri looming. Mendelssohni viiulikontserdis musitseerisid esmakordselt koos ERSO peadirigent Järvi ja ERSO vastne kontsertmeister Triin Ruubel. Hinge kinni pidades jälgis publik, kui meeletult kiire tempo dirigent finaalis üles võttis ja kui virtuoosselt ja kindlalt Triin Ruubel oma partii esitas. Aplaus oli muidugi vägev!
Mahleri Viienda sümfoonia tõlgendust nautides meenus, mida Raivo Tarum oli Järvi dirigendifenomeni kohta öelnud: „Neeme Järvi tähtsustab pillimehi ja naudib seda, kui keegi tõeliselt hästi mängib.” Philipsi orkestri seest kostvad soolopartiid olid tõesti nautimist väärt. Mahleri sümfoonia neljanda osa hingekriipivalt kauni Adagietto ajal meenus, kuidas Neeme poeg Paavo Järvi 21 aastat tagasi esimest korda ERSO ees seisis. Siis kõlas samuti Mahler – sedapuhku Mahleri Kuues sümfoonia. Märt-Matis Lill kirjutas Paavo Järvi Mahleri-tõlgenduse kohta muuhulgas: „/…/ Terve sümfoonia kestel säilis sisuline pingestatus, mida ilmestasid meisterlikult välja toodud mahlerliku orkestratsiooni finessid. Paindliku dirigenditöö tulemusena ulatus teose väljenduslik amplituud kammerlikust melanhooliast postromantismi suuruseni /…/”.
Samu sõnu võiks kasutada ka Neeme Järvi Mahleri-tõlgenduse kohta. Paavo Järvi tunnistas oma tollases intervjuus, et oli Mahleri Kuuenda sümfoonia partituuriga tööd teinud ligi aasta. Just see põhjalik süüvimine muusikateoste süvakihtidesse teeb nii Neeme kui Paavo Järvi tõlgendused niivõrd kaasahaaravaks ja mõjusaks.
Seda sisulist ja intellektuaalset sügavust saime kogeda ka Pärnu Muusikafestivali lõppkontserdil, kui Paavo Järvi juhatas võrratut Pärnu Festivaliorkestrit. Kontserdi tegi eriliseks seegi, et helilooja Arvo Pärt oli oma teoste „La Sindone” ja „Swansong” ettekannete puhul Pärnusse sõitnud. Ma ei liialda, kui ütlen, et Pärdi muusika ja tema isiklik kohalolek mõjusid publikule lausa maagiliselt. Pärdi teoste sõnulseletamatu mõjusus ja gruusia pianisti Khatia Buniatishvili hiilgav Beethoveni-tõlgendus viisid publiku lausa ekstaasi.
Kontserdi lõpus kõlas Šostakovitši IX sümfoonia, mille helilooja kirjutas Teise maailmasõja lõpu puhul. Tollane nõukogude võimuladvik ootas heliloojalt vägevat apoteoosi sõja võitmise puhul, aga sai temalt hoopis selge sõnumi – sõdades võitjaid polegi. Varemete ja laibakuhjade keskel on kõik kaotajad. Lisapalaks kõlanud Sibeliuse „Kurb valss” oli nagu „kirss tordil” – kontserdi meeleoluga paremini haakuvat teost olnuks raske leida.
Järvi Akadeemia üheks olulisemaks missiooniks tundub olevat noore põlvkonna muusikute kasvatamine- arendamine ja tõsise muusika juurde toomine. Seekord astus üles lausa terve sümfooniaorkester, mis koosnes noortest muusikutest – Järvi Akadeemia Noorte Sümfooniaorkester. Mozarti, Tšaikovski ja Tubina sümfoonilisi teoseid dirigeerisid vaheldumisi Järvi Akadeemia dirigeerimiskursuslased. Maestro Neeme Järvi astus noorte muusikute ette, et tuua esiettekandele Peeter Vähi teos „Meenutusi noorpõlvest”, kus soleerisid Maarika Järvi flöödil ja Teet Järvi tšellol. 60-aastane helilooja Vähi ütleb oma teose kohta, et flöödile ja tšellole kirjutatud viisikäänud on nagu mälupildid, mis kerkivad kaootiliselt esile kusagilt mälusopist. Kaunid idapärased meloodiad vaheldusid erksate rütmikangastega. Üha uuesti kordudes tekitasid need perpeetum mobile efekti, nagu viidates sellele, et kõik kordub – tulevad uued noored, kes kunagi oma kuuekümnendates taas oma noorpõlve meenutama hakkavad. Ja nii kestab see kuni aegade lõpuni.
Kui Vähi teosega said noored muusikud hiilgavalt hakkama, siis Tubina Kuues sümfoonia osutus neile veidi üle jõu käivaks. Ometi kompenseeris nooruslik õhin ja musitseerimistahe paljutki ja orkester sai publikult vägeva aplausi.
Väga meeldis ka kontsert, mida reklaamiti kui „Eesti noored solistid”. Kontserdil esinesid Sten Lassmann, Age Juurikas ja Johan Randvere klaveril, Heigo Rosin löökpillidel ja Mari Poll viiulil. Kõik need muusikud on teinud juba rahvusvahelist karjääri. See oli vaimustav kontsert nii esituse kui ka põneva kava poolest. Kui neist kedagi esile tõsta, siis ehk Mari Polli, kes mängis George Enescu Sonaati viiulile N. 3 (klaveril Mihkel Poll). Sügisel astub Mari üles juba Pariisi uues kontserdisaalis, kus Paavo Järvi käe all tuleb ettekandele Arvo Pärdi „Tabula rasa”. Teiseks viiuldajaks on legendaarne Viktoria Mullova.
Mari Poll esindab ka Järvi Akadeemia teist olulist printsiipi – välismaal läbi löönud eesti muusikud tulgu kindlasti ka kodupubliku ette esinema. Mari Polli koduorkestriks on praegu Stavangeri sümfooniaorkester Inglismaal.
