No poiss seletas ja oli nooruse peale uhke. Kiitis, et kõned lähvad kah iga aastaga paremaks, laulud on nigunii lahedad. Aga pärast, kui see perismöll läbi sai, olid hakateemilised noored veteraanisi austand, nigu nad iga aasta teevad. Tema läind minu ja Kusta uvides seda kah kaema, aga ütles, et nukraks tegi see värk.
Nukraks tegi sellepärast, et noored tudengid ja nende vanemad velled kah puha agaralt akkamas, aga vot veteraanisi netu. Tema oli ainult ühessa tükki näppude peal ülesse lugend ja rohkem pole kudagi saand. Kurtis, et ei aita muud, kui tuleb akata uut sõda ootama, siis on jälle langenuid, keda mälestada; ja ellujäänuid, keda austada.
Ma proovisin asja naljaks keerata ja lohutasin poissi, et see ju ikke tüki maad parem kui Türgi sõja aegu. Siis läks ainult seitse meest sõtta ja need olid puha rätsepad. Nüid tervelt ühessa, ju nende ulgas mõni puusepp kah oli, kui mitte tähtsamat sorti antvärk. Ei poisile see mõjund ja ega ta vist seda lugugi ei tea, kuda seitse rätsepat Türgi sõtta läksid. Minu noorespõlves loeti seda küll ja kes aga luges, see naerda sai.
Eks see asi võttis minu kah mõtlema, lõpuks jäin peris tõsiseks. Ega neist veteraanidest meil siin puudu ole, aga äbarikuks on jäänd kõik need vennad, muud midagi. Ennevanaste jõutsid läbi paksu lume sumada ja käkipritsi seljas kanda, nüid vajutab noorte austus mehed küüru, ei jaksa vasta võtta. Ühesõnaga – meil on veel ühessa rivikõlbulikku soldatit ja kaks-kolmsada Karlat, kellest enam sirgelt seisjat pole. Ega nad kõik karguga ei käi nigu mina, aga neid vigasi on teisigi, mis takistuseks tulevad. Mõni lihtsalt pelgab külma ilma ja konarlikku uulitsat, no ei saa kodust välja, noh. Kui nii edesi läheb, siis tuleb varsti kõigile austus posti vai iimeiliga kodu saata.
Olgu kuda on, mina omalt poolt soovin küll kõigile vanadele võitlejatele tagastjärgi ead vabariigi aastapäeva ja visa vastapidamist. Ja kui kere vähegi painduks, siis teeks nende noorte värvimütsimeeste ees sügava ja aupakliku kummarduse. On ikke väärt eesti poisid!
Kargu Karla
