Facebook'is fotode avaldamine paneb inimesed mõtlema möödunule. Igaüks, kes on mingi pildiga seotud, võib avaldada oma kommentaare ja peagi areneb hoogne vestlus, mille käigus saab enda ja kunagise riietuse või välimuse üle sõbralikku nalja heita. Ühel fotol oli mu tütar Maarika Halloween'i ajal kõrvitsakostüümis, mille kohta ta Facebook'is rõõmsasti teatas:„Ma olin mustlane!” Palusin tal fotot tähelepanelikumalt silmitseda, siis näeb, et sellel on ta ümmarguses kollases kostüümis, peas roheline müts, tegemist on ilmselgelt kõrvitsaga! Üsna pea sain vastuse:„Jessss, isa! See on ju Eerik!” Siis saabus uus pilt, millel oli minu mäletamist mööda Maarika, sedakorda tõesti mustlasena. Ei läinud kaua aega, kui mulle potsatas kuri kiri Eerikult, kes oli vihane, et ma ei tunne pildilt enam poega ära! Tahtsin võtta oma eksimust huumoriga, aga tegin asja sellega veel hullemaks.
Järgmisena pani mu õde Pia Facebook'is üles laulu „Vikerkaar”, mille olin loonud Maarika 6. sünnipäevaks. See oli aeg, mil meil Maarika emaga olid tekkinud tõsised lahkhelid ja hakkasime just oma abielu lahutama. Maarika oli mulle alati olnud tähtis – nagu vikerkaar. Kui aus olla, siis poeg on mulle olnud rohkem vihmapilve moodi. Aga teisipidi olin ma ise oma perekonnale olnud korralik vihmapilv.
Mul ei lähe kunagi meelest päev, mil pidin Maarikale ütlema, et läheme tema emaga lahku. Maarika lamas voodis mu kõrval, vaatas aknast välja ja ütles: „Isa, ma armastan sind rohkem kui vikerkaart ja sa tead, mida vikerkaar mulle tähendab.”
Selle aasta juunis Maarika abiellub. Kuulates Facebook'is nüüd meie laulu „Vikerkaar”, paotab see jälle kardinaid minevikupiltide eest. Kirjutasin oma laulu inglise keeles, aga Kalju Kotkas tõlkis selle eesti keelde Karl Madise jaoks. Isegi Uno Loobil on sellest oma versioon.
Pärast Facebook'is laulu avaldamist olen saanud palju positiivset vastukaja neilt, kes polnud seda laulu enne kuulnud. Aga minevikku takerdumine on omamoodi ohtlik. Olen juba oma üksildase eluga Lõuna-Eesti talus ära harjunud, nüüd tuleb palju sõpru ja lähedasi mulle mälupiltidena tuppa ja ümbritsevad mind.
Jaan Kuum kommenteeris üht mu postitust. Otsustasin, et vaatan ka tema Facebook'i lehekülge. Seal nägin pilti Eerik Veskist, kes juhatas New Yorgi meeskoori esinemist Lakewoodis. Mõned lauljad olid mulle tuttavad, näiteks Urmas Kärner, aga paljude puhul teadsin vaid perekonnanime – järelikult olid nemad juba järgmise generatsiooni esindajad. Eerik Veski seljataga nägin oma isa maalitud pilti Johan Laidonerist. Mulle meenus, kuidas ta seda, aga ka Konstantin Pätsi portreed maalinud oli. Täna on mõlemad maalid juba Lakewoodi Eesti Maja seinal olnud nii kaua, et keegi ei kujuta ettegi, et see teisiti oleks.
Ja siis märkasin laval seinamaali Tartu Kivisillast. Selle oli palunud mul teha ema ühe etenduse tarvis, kus laulis Harry Verder. Sain tööga õigeks ajaks valmis ja olin väga õnnetu, et lavastuse lõpus mind isegi ei mainitud, rääkimata sellest, et mulle oleks lava ees tehtud pingutuste eest lilleõies ulatatud.
Sünnipäevad ja emadepäevad on toredad, sest siis saab lähedastele soovida: „Õnnelikke mälestusi!”
Viido Polikarpus
