Aga vahel ikke kõneleme kah. Nigu üksõhta oli, kui Katale tuli äkiste pähe, et on igasugust elu elatud, aga rikas pole kunagi oldud. No ja siis ta seda juttu eietama akkas, et ei tea, misuke tunne neil miljunääridel peaks olema. Et kuda see elu ikke siis oleks, kui võiks sajasega suitsu pääle tuld panna ja tuhandesega tolmu pühkida.
Ketras ja ketras teine seda juttu ja ise eitis ikke pilkusi minu poole. Ega ta mind ei süidistand ega kudagi otse märku and, et just minu pärast oleme vaesed, aga naised on ju teada. Sa pead ise kõigest aru saama ja endale protukolli tegema. Tegelikult me pole vaesed ühti. Söök on alati laual old ja katus pea kohal, auaplats ära tellitud ja penss jookseb, mis sa ing veel tahad. Kui juhtubki, et see inhvlatsijoon matusekulud suureks ajab, küll ais meid matab. Aga no kui naisel tuleb tahtmine enne surma rikkaks saada, siis tuleb mehel see asi korda ajada, see on vana seadus.
Aga kudaviisi sa seda teed? Tööga pole kunagi keski rikkaks saand ja kui saakski, mis töötegija mina enam olen. Sulitempusi pole ma elu sees sallind, aga viimases ädas võiks ju proovida. Aga vot pole praktikat ja nii vanast peast uustulnukana võerale alale minna vist ikke ei maksa. Ju seal kah vähe tolku tarvis on. Loll suli võib ainult prii leiva peale saada ja sedagi mitte kuigi pikaks ajaks.
Mõtlesin, et kui elus kõik nii raske on, siis võiks ju muinasjuttusi lugeda, seal käib kõik ästi libedaste. Seal võib iga kerjus saada omale printsessi naiseks ja pool kuningriiki pealekauba. Mina ellitatud printsessi ei tahakski, olen oma Kataga rahul, aga nisukest muinasjuttu jälle ei ole, kus pool kuningriiki ilma printsessita antasse.
No neid muinasjutte peab teistsuguseid kah olema. Leitsingi ühe, kus kuulutati, et vikerkaare alumises otsas pidi pott kulda olema. Pilt oli kah juures. Kaesin ja arutasin, et kui saaks ennast kudagi sinna keskele üles vinnata, siis pole muud kui lase liugu alla ja oledki potsti poti otsas. Aga vat seda pold näidatud, kummas otsas see pott on. Irm tuli peale, et kui äkki libised valele poole ja maandud oopis nõgesepõõsas vai sipelgapesas! Otsi siis kulda, endal kintsud kuplas.
Eitsin magama ja panin muinasjutu raamatu padja alla, et ehk sedasi puhub ommukuks klaariks. Ööse nägin unes, kuda Viker-Kaarel kükitas alumist otsa pidi kuldsel potil ja poetas sinna seda väetisainet, mis vanarahva suus kulla nime kandis. Kui ommuku sellest Katale kõnelsin, lõi tema käsi kokku ja kinnitas, et kui seda kraami unes näed, siis on kohe rikkus majas. Eks ta ole juba mõjund kah. Unustasin ähmiga loterii pileti ostmata ja olengi kaks tollarit rikkam.
Kargu Karla
