Eesti ooperit mängukavas hoida pole lihtne. Enamasti kipuvad need ,,projektideks“ jäämagi. (Ooperigala esitati vaid üks(!) kord). Enne juubelilaulupidu Tartus lavale toodud Alo Põldmäe Koidula-ooperit ,,Emajõe ööbikud“ mängiti suure menuga ja minu küsimuse peale ,,Miks seda Tallinnasse ei tooda?“ sain vastuseks: ,,See on ainukordne projekt ja rohkem seda ei mängita.“ Õnneks tehakse tänapäeval ooperist kohe DVD – nii et visuaalne mälujälg siiski jääb. Evald Aava ,,Vikerlaste“ esmaesitusest on alles vaid arvustused ajalehtedes ja mõned mustvalged fotod.
Ega ka teatrite põhirepertuaari ülendatud ooperitel paremini lähe. Ainuke sajast, mis on jõudnud rahvusvahelisele areenile, on Erkki-Sven Tüüri ooper ,,Wallenberg“. Kui ,,Vikerlastes“ on teemaks Eesti muinasaja traagilised sündmused, siis ,,Wallenbergi“ teemadering on seotud juba 20. sajandi julmustega. Õnnelik saatus on olnud ka Eduard Tubina ja Eino Tambergi lavateostel, mida on Eestis korduvalt taaslavastatud. Kõigil neil on aluseks suurepärased libretod. Tõeliselt häid libretosid pole terves muusikamaailmas just palju – meenutagem, et Wagner ei leidnudki endale libretisti ja nii kirjutas helilooja tekstid endale ise. Eestis me kurta ei saa – meie libretistide rida on aukartustäratav: Jaan Krossist ja Ain Kaalepist kuni Maimu Bergi ja Maarja Kangroni välja. Saja libreto seast vilksatab ka kirjanik Julius Oengo nimi, kes kirjutas 1931. a libreto Artur Lemba ooperile ,,Armastus ja surm“ ja kes 1941. a enamlaste poolt mõrvati. Elust võetud traagika jõuab sageli ka lavale – Tõnu Kõrvitsa ooper ,,Liblikas“ räägib noorelt surnud tantsijannast Erika Tezky’st, kes oli Theodor Altermanni kaasaegne. Ooper toodigi lavale Estonia teatrimaja 100. a juubeliks 2013. aastal ja sai väga sooja vastuvõtu osaliseks. Ooperigalal laulis sellest Ophelia aaria Tuuri Dede. Eesti riigi 100. a juubeliks jõudsid lavale kaks ,,projekti“- Manfred MIM’i ,,Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas“ ja Rasmus Puuri ooper ,,Pilvede värvid“. Paul Kerese meenutuseks sündis helilooja Timo Steineril aga ballett, kus muusika kõrval oli põnevalt lahendatud ka lavakujundus.
Galal piirduti laulmisega ja tantsustseenid lavale ei jõudnud, kuigi tantsule kutsuvaid stseene oli küll – näiteks Leo Normeti Tango ooperist ,,Pirnipuu“ (solist Aule Urb), mis meenutas lisaks ka seda, et eesti heliloojad on kirjutanud ka dodekafoonilisi oopereid, mis veel 70ndatelgi oli peaaegu et dissidentlik ettevõtmine. Muige tõi suule kõrtsistseen Gustav Ernesaksa ooperist ,,Tormide rand“, sest eesti talumehed (Priit Volmer ja Heldur Harry Põlda) laulsid elegantsetes frakkides, kõrtsile vihjasid vaid vanaaegsed õllekapad.
Galast toibudes mõtlesin, mida neist nähtud katkendeist õhtuttäitva ooperina taas näha sooviksin. Ilmselt Ülo Kriguli ooperit ,,Luigeluulinn“ (Kristiina Ehini ainetel) – Iiris Vesiku esitus ja kogu loo orkestratsioon oli niivõrd äraspidiselt põnev. Soovin seda täiesti egoistlikel kaalutlustel, sest mul jäi see ooper 2015. aastal nägemata. Nii kipubki kaasaegse eesti ooperiga olema – kui vähesed esituskorrad maha magada, siis jäädki kõigest ilma. Tuleb olla tähelepanelik, sest ka noored eesti (ooperi)heliloojad üllatavad meid heas mõttes igal sammul. Eesti ooperikultuurile laiemalt mõeldes tuleks kindlasti uuesti lavale tuua Aava ,,Vikerlased“. Julgustuseks võin öelda, et lätlaste esimene ooper Alfreds Kalninshi ,,Banuta“ taaslavastusest tuli tõeline menutükk.
Sirje Vihma-Normet
