Virgo Sillamaa on Eesti kitarrist ja helilooja ning rütmimuusika hariduse edendaja. Ta on mänginud mitmetes muusikalistes koosseisudes ning on teinud koostööd paljude tuntud muusikutega, õpetanud Tallinna Georg Otsa nimelises muusikakoolis. Hetkel töötab Virgo Music Estonia juhina.Virgo Sillamaa on ka üks Torontos toimuva Estonian Music Weeki peakorraldajaist.
Juhid Eesti muusikaettevõtete esindusorganisatsiooni ning muusikatööstuse arenduskeskust Music Estonia. Millega see organisatsioon täpsemalt tegeleb?
Music Estonia tegeleb päris suure hulga erinevate asjadega ning need võib laias laastus jagada kolme kategooriasse.
Esiteks ja kahtlemata on üheks olulisemaks osaks arendusprogrammid Eesti muusikutele ja muusikaettevõtjatele. Meil on väga menukas mentorprogramm nimega Volüüm, innovaatiline praktikaprogramm INTRO, muusika ja audiovisuaalse meedia sektorite vahelistele koostöökohtadele keskenduv sündmuste seeria Sünkroon ning lisaks korraldame muid seminare, töötube ning võrgustumise sündmusi. Samuti oleme viimastel aastatel korraldanud laulukirjutajate laagreid ning kavandame vähemalt ühte uut muusikaettevõtjatele suunatud programmi sügiseks veel.
Teiseks korraldame delegatsioone esindama Eestit mitmetel rahvusvahelistel muusikatööstuse esitlusfestivalidel ja konverentsidel, nt Eurosonic, Jazzahead, Classical:NEXT, WOMEX, Reeperbahn Festival jt väiksemad sündmused. Põhja-Ameerikas oleme osalenud ISPA-l ja nüüd ka APAP-il New Yorgis. Kanadas oleme käinud Mundial Montrealil.
Kolmandaks tegeleme muusika kui loomemajanduse sektori mitmekülgse arendamisega Eestis – olgu selleks osalemine strateegia ümarlaudadel, uuringutes ja poliitikakujundamises või koostööideede välja arendamises teiste valdkondade esindustega. Samuti panustame koostöösse ülikoolidega, et aidata kaasa muusikatööstuse alase hariduse arengule Eestis. Kokkuvõtteks on Music Estonia eesmärk aidata igal viisil kaasa Eesti muusika rahvusvahelistumise ja ekspordi kasvule.
Oled ka üks Toronto festivali peakorraldajaist. Kas festival on toonud Sulle palju lisatööd?
Jah, eks ikka. EMW on ju suur ettevõtmine ning Eestist osaleb kaheksa suurepärast ja väga erinevat kollektiivi. Selle sündmuse kavandamise algusest on möödas peaaegu kaks aastat ja erinevatel perioodidel on olnud tegemist päris palju. Siiski on selge, et võrreldes Piret Noorhani, Tom Treumuthi ja teiste kohapealsete Toronto korraldusmeeskonna liikmetega töötan mina ikka tagasihoidlikumalt.
Kuidas Sinu tavaline tööpäev välja näeb? Kas see kestab varahommikust hilisõhtuni?
Kui olen Eestis, siis see näeb välja nii, et tõusen ca 7.30 ja 8.00 vahel, panen kohvi üles ning siis veedame abikaasa ja meie Eesti hagija Pontuga umbes tunni kohvi juues, päeva alustades, maailma asjade üle arutades. Kui ma ei pea kohe kontorisse minema, siis järgneb ka tunnine jalutuskäik metsas, sest Pontu tahab palju liikuda. Sageli pean siiski juba varem kontorisse minema ning siis järgneb tööpäev täis kohtumisi ja tööd arvutis, peamiselt meiliboksis. Tuleb ette ka pikki päevi, selliseid, kus tulen koju ja töötan hilisõhtuni, kuid püüan neid aina enam vältida. Näen palju vaeva, et töötada vähem aega, kuid efektiivsemalt ja targemini. Samuti püüan alati leida aega, et natuke lugeda või kuulata raamatuid, nendest saan inspiratsiooni ja mõtteid ning seeläbi energiat ka töö tegemiseks. Töötan sageli ka nädalavahetustel ja üldse on puhkamisega seni veidi kehvad lood olnud, ma ei oska seda eriti hästi, kuid nüüd igal aastal aina enam teen jõupingutusi, et leida rohkem aega enda jaoks, mõelda, veeta aega Pontu ja abikaasa Mingoga, kohtuda sõpradega ning käia kinos, kontserdil või mujal. Tark ja efektiivne töötamine käib koos oskusliku puhkamisega ja pean selles veel arenema.
Oled oma töö tõttu vist päris palju reisinud. Milline on siiani olnud kõige huvitavam paik, kus oled viibinud?
Reisin praegu seoses Music Estonia tööga tõesti palju, kuid need reisid on sageli peamiselt marsruudil lennujaam – hotell – konverentsikeskus – lennujaam. Vahel saab ikka ka mõnda paremat restorani külastada. Varasemal ajal muusikuna reisisin vähem, kuid aeg-ajalt siiski. Kõige huvitavamat kohta ma ei oska nii hästi välja tuua, kuid see oli ilmselt kontsert Minskis 2013 koos Jaak Lutsoja kvintetiga. Umbes 3000 inimesega linnaväljakul on ilmselt suurima publikuhulgaga jazzkontserte, milles olen osalenud. Üks meeleolukamaid oli Kadri Voorand Trio kontsert Itaalias, Fara Music Festivalil sumedas suveöös, kus kõik lõhnas ja inimesed olid üliõnnelikud.
Toronto festivalil astub üles Avarus Ensemble. Oled olnud üks selle kokkukutsujaist ning ka ise selles mänginud. Mille poolest on Avarus Ensemble'i mängitav muusika eriline? Kuidas võiks seda kõige paremini iseloomustada?
Avarus Ensemble on mitmes mõttes eriline ansambel. Esiteks juba oma instrumentatsiooni poolest ning teiseks selle poolest, et muusikud on üsna erinevate taustade ja kogemusega – omavahel segunevad jazzmuusikud ja klassikalise muusika interpreedid. Akustiliste instrumentidega nagu viiul, tšello, flööt jt segunevad võimendatud elektrikitarr ja Kadri Voorandi vokaal koos elektrooniliste efektidega. Kogu ansambel on võimendatud ning helirežissöör Haar Tammik on ansambli püsiliige – ilma temata ei kujutaks ühtegi kontserti ette. Eriline instrumentatsioon ning võimendatus annavad teistlaadi võimalused ka muusika komponeerimiseks. Ansambli kunstiline juht ja kontrabassist Mingo Rajandi on kirjutanud Avarus Ensemble'ile üle kümne teose, kuid autoreid on teisigi – ansambliliikmetest Meelis Vind ja Kirke Karja, lisaks Robert Jürjendal, Margo Kõlar ning suurepärane Iiri muusik Sean Mac Erlaine. EMW raames lisandub uusi autoreid veelgi – Sander Mölder ning Kara-Lis Coverdale toovad juurde elektroonilise heli mõõtme. Samuti liitub esiettekandeks ansambliga maailmatasemel fagotimängija Martin Kuuskmann, kellele Mingo kirjutas uhiuue teose.
Ansambli kõla määrab suuresti sellele kirjutatud helilooming ning teisalt ka viis, kuidas muusikud muusika kõlama panevad. Kui peaks püüdma kirjeldada, siis tulevad pähe märksõnad nagu kõlavärviderohke ja helge, ent samas sume. Avarus Ensemble'ile loodud muusika on sageli tõtlik, rütmiline ja mänguline. Paiguti loovad teosed ruumi ka improvisatsioonideks, kuid mitte tingimata jazzile omasel viisil. Kuuldavale tulevad teosed on ühelt poolt täiesti uued ja seega igas mõttes kaasaegne muusika, kuid võivad samas tuua meelde impressionistlike heliloojate helikeele, iseäranes Maurice Raveli. Kui veel nimesid mainida, siis ehk Maria Schneider või Pat Metheny Group oleks asjakohased, kuid Avarus Ensemble on siiski selgelt kammerlikum.
Oled Eestis rütmimuusikat arendanud. Mis asi see rütmimuusika ikkagi on ning kuidas seda arendatakse?
Rütmimuusika on mõiste, mille Eesti muusikaharidus laenas Põhjmaade käest. Rütmimuusika termin võeti kasutusele 20. sajandi teisel poolel Taanis, et tähistada kõiki neid omaaegseid muusikastiile, mille õpetamist pidasid muusikaakadeemiad ja muud haridusinstitutsioonid toona pigem sobimatuks. Sinna alla loetakse reeglina džäss-, bluus-, pop- ja rokkmuusika stiilid, aga sageli ka nn maailmamuusika või isegi estraadi-, ajaviite- ja lavamuusika. Kõikide nende nähtuste ühiseks tunnuseks oli paiknemine väljaspool traditsioonilise akadeemilise muusika(hariduse) valdkonda. On oluline teha vahet, et rütmimuusika on muusikahariduse valdkonna termin ning mitte muusikaliik. See viitab pigem aspektidele, millele keskendutakse muusika õpetamisel ning mis tulenevad mainitud stiilide eripäradest. Võrreldes akadeemilise muusikaõppega, kus suur rõhk on noodikirja tundmisel ja selle täpsel esitusel, on rütmimuusikas oluliselt suurem tähtsus kuulmispõhisel õppel ja improvisatsioonil.
Oled ka ise mitmekülgne muusik, oled teinud kaasa väga erinevates projektides. Millist muusikastiili ise kõige meelsamini kuulad?
Sellest ajast, kui ma enam ise muusikaga ei tegele, on minu kuulamisharjumused hakanud muidugi taas muutuma, kuid teatavas mõttes on n-ö kutselise kõrv jäänud kogemust mõjutama. Ma ei kuula ühtegi muusikastiili, see on liiga lai mõiste. Ma kuulan konkreetse muusiku või kollektiivi konkreetse pala konkreetset esitust või versiooni ja kõike seda veel konkreetsel ajal ja põhjusel. Kui leian midagi, mis mulle väga meeldib, siis võin seda kuulata väga palju kordi järjest. Ja ma luban endale kõike – võin samas päevas kuulata Tigran Hamasyani klaverimängu, Arvo Pärdi Passiot, Erki Pärnoja Efterglow’d ja Eesti räppari Aropi 2018 Aasta Looks nimetatud „Kiki Mikit“. Ma ei näe siin mingit konflikti. Muusika on minu jaoks isiklik ja inspireeriv väga erinevatel põhjustel ning oma valikuid tehes ei väljenda ma mingisugust maailmavaadet, ideoloogilist eelistust ega väärtushoiakuid. Mida vanemaks saan, seda rohkem meeled avanevad ja suudan aina erinevama muusikani tee leida, ilma eelarvamusteta, vahetult seda isiklikku suhet avastades ja kujundades. Erinev on ka see, kas kuulan klappidega Spotify’st või istun kontserdil. Näiteks rajumat sorti vabaimprovisatsioonilist muusikat salvestatuna ma üldiselt ei kuula, kuid kontserdil võin seda vahel väga nautida.
Mida teed vabal ajal?
Loen ja mõtlen. Veedan aega sõpradega. Käin kinos – ma lihtsalt pean nägema iga uut ulmefilmi, ka siis kui tean ette, et kvaliteet pole just teab mis kõrge. Ja mis seal salata, teen nagu meie koer Pontu ehk magan iga natukese aja tagant mõnusasti sohval.
LEA KREININ
Avarus Ensemble esineb Estonian Music Week’i avaõhtul Torontos neljap., 24. mail kl 7.30 õ, Church of the Redeemer, 162 Bloor St. W.
