Alles nüüd, õitsemisajal tajusin, et kanarbikuliste (heather) sugukonda, rododendroni perekonda kuuluv SOOKAIL on tõesti rododendroni sarnane kääbuspõõsas. Sünnimaa Kanada peale paneb alati mõtlema tema ingliskeelne nimi Labrador tea, kuid tegelikult on kahel sõsarliigil märkmimisväärne vahe. Põhja-Kanadas, Alaskal ja Gröönimaal kasvav Bog Labrador tea (Rhododendron groenlandicum) on olnud ammu sealsete pärismaalaste rahvameditsiini osa, kuid Eestis kasvav Marsh Labrador tea, Northern Labrador tea või ka wild rosemary (Rhododendron tomentosum) tõmmist ei maksa juua; see on mürgine ning isegi taime tugev lõhn peletab paljusid. Ka see liik kasvab Põhja-Ameerikas. Foto: Riina Kindlam
Eesti keele seletav sõnaraamat kirjutab: virvatuli – mudase veekogu kohal soogaasist tekkida võiv nõrk valgus, sootuluke; eksitav tuli, pettetuli. Virvatulesid arvati põlevat peidetud varanduste kohal. Nt: “Laugaste kohal värelevad virvatuled”, piltlikult: “Linna virvatulede lummus peibutab maanoori”. Kirjanik Herta Laipaik (1921-2008), kelle loomingus annavad tooni “folkhorror'i” sugemetega kunstmuistendid on kirjutanud: “Ka ümberringi õitsesid mülgastel virvatuled, tõusid, leegitsesid heledalt, vajusid tagasi ja kustusid.”
2. jaanikuul kogesin minagi lõpuks virvatulede õitsemist mülgastel mu ümber – päise päeva ajal. Valgete tulukestena helendasid õied sookailu kerajate puhmaste pindadel (siravale päikesele vaatamata või just tänu sellele?) ja tupp-villpeade lambavillatutid vaheldusid tuhmist säravvalgeni. Suhteliselt miniatuursel rabamaastikul on kõik natuke nihkes ja ebamaine. Rasketes tingimustes, happelises veerohkes keskkonnas sirgunud imelapsed. Siis hakkas kägu kukkuma.
Tõeliste virvatuledena mõjuvad selle rabataime valged, justkui imeväel hõljuvad vatitupsukestest õiekatted. TUPP-VILLPEA, Hare's-tail cottongrass, Tussock cottongrass, Sheathed cottonsedge kasvab samuti Põhja-Ameerika Lähis-Artika turbapinnasel. Praegu õõtsuvad need muinasjutulised tupsukesed kõikjal Eesti rabade kohal. Õite peenikesed varred jäävad pea märkamatuteks. Veel pilgutasid 2. juunil paljutõotavalt silma Pääsküla rabaraja laudtee ääres metsmaasika valged õied ja pohlade valged kellukad. Pääsküla 4 km pikkusele rabaraja ringile pääseb Hiiu haigla tagant. See on imeliselt mitmekesine looduselamus lausa Tallinna piires. Soovitan! Foto: Riina Kindlam
Paras aeg rääkida noortele (1 eel-hundu, 3 hundut ja 1 skaut) käo vastutustundetust käitumisest perekasvatuse vallas. Käo kukkumine kostus laudteele, millel matkasime, veel mitu korda ja pärimise peale ütlesid hundud, et tegemist on ööbikuga… Meelde on jäänud, et kui keegi kuulus hõikab, siis on see ööbik.
Kirevaim kuulsus, keda nägime oli orhidee, eestikeeli KÄPALINE (naljakas nimi tuleneb taime juuremugula kujust). Prisked, lillasäbruliste õitega, mida hoobilt raamatuta määratleda ei osanud. Eestis kasvab 36 liiki käpalisi ja ainuüksi nende nimed õigustavad looduskaitse all olemist: nt. lõhnav käoraamat, jumalakäpp, kahelehine käokeel (ka ööviiul, ööneitsi, öökuninganna), kaunis kuldking, kuradi-sõrmkäpp, kõdu-koralljuur, neiuvaip, roomav öövilge, väike käopõll…
Tänu loodust kirjeldavatele tahvlitele saime teada, et suured, jalad vees kasvavad “oblikad” ongi (mittesöödavad) jõgioblikas ja vesioblikas, mida vanarahvas soolatüügaste raviks olla kasutanud. Hiidoblikad kasvasid muuseas allikast suubuvas ojas. See oli võluallikas (seda on nad ju tegelikult kõik), mis teatas oma olemasolust just siis, kui ühed tüdrukud oma ainsa joogipudeliga olid tahtmatult karusammalt jootnud. Oli väga kuum päev, harjumatult varajane kuumus Eesti jaoks. Õnneks oli imekombel sääski vähe ja rahvast ka. Kas kõik olid tõesti juba aiamaal või rannas?
Praegu on ojamõõla tähetund, aga häbelikult longus on ta õis ikka ja alati. Enamasti soodes ja niisketel niidualadel kasvava taime võib omapärase välimuse tõttu eksimatult määrata. Kellukesekujulised longus õied ja taime vars on tavaliselt tumepunased. Suurte lehekeste varjus on sama suured või veidi pikemad kroonlehekesed, mis on põhitoonilt kahvatukollased. OJAMÕÕL kasvab kogu Euroopas peale Vahemeremaade ja samuti Põhja-Ameerikas, kus ta nimi on Water Avens, Purple-, Nodding-, või Drooping Avens, Cure-All, Water Flower ja Indian Chocolate (Geum rivale). Foto: Riina Kindlam
Pääsküla rabarada kogesin elus esmakordselt 1. mail, nüüd taas kuu aega hiljem ning ootan juba järgmiste aastaaegade üllatusi. See on tõeline pärl. Kui varem oli midagi sarnast kogetud Lahemaa rahvuspargis Viru rabas ja unistatud Soomaa ja Karula rahvusparkide külastustest, siis nüüd saab 20 minutiga pealinna (Nõmme) oma ürgsesse loodusesse. Laudtee on kõiksugu liikumisvahendite, k.a. lapsevankri-, ratastooli- ja kõndimisraamisõbralik ja kui kummik hõõruma hakkab, on seal isegi mõnus paljajalu seigelda.
Riina Kindlam, Tallinn
