Kellel pole piisavalt ihurammu ega energiat, et Seedriorule suviharjatsema sõita, neid ähvardab oht pealkirjas mainitud pidustuste osas vaeslapseks jääda.
Eesti vanasõna ütleb: kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Meie eakate kodu Ehatare energiline personal ja Lõbusa Neljapäeva mitte vähem energiline juhtkond moodustasid sel aastal ühisrinde ja tulistasid kaheraudsest. Neljapäeva, 22. juuni õhtul tuldi kokku ja tähistati mõlemad päevad väärikalt ära. Kes taevastelt jõududelt soodsa ilma välja kauples, pole teada, kuid see oli mõnusalt leebe, võimaldas einetada ja eeskava nautida vabas õhus telkide all.
Ehatare teenistujate nooruslikult vilkad käed katsid laua ja koristasid tühjakssöödud toidunõud. Südikamad jõudsid isegi baari külastada ja naasta joogitopsikuga, mille sisu oli kasemahlast mitu kraadi kangem. Ja juba tõusiski mikrofoni ette Ehatare tegevusjuht Janne Laanemaa ja teatas, et on aeg alustada mõlema tähtpäeva tähistamisega. Ühislauluna esitatud Eesti Vabariigi hümni helid kinnitasid sündmuse pidulikkust.
