Diakon Paju oli osanud põimida kolme olulise Piibli lugemisega Võidupüha kristliku sõnumiga. Vana testamendi lugemine oli 1. Moosese raamatust 22: 1-14, Uuest Matteuse evangeeliumist 10: 40-42. Jutluse aluseks oli Pauluse kiri roomlastele, 6: 12-23. Kuigi need viimased read selgitavad kogemust orjusest ja sellest vabanemisest, on Piibli sõnumit võimalik siduda Võidupühaga. Seda, kuna kui Võnnu all vabanesid eestlased töörjuse ahelatest, annab Pauluse sõnum teada, et Jumala õpetuse valimisega vabanesid toonased teoorjad patust, saades Jumala orjadeks. „Sest patt ei tohi teie üle valitseda, sellepärast et teie ei ole käsu all, vaid armu all.“ Ja veel: „et te olete saanud patust vabaks ja Jumala orjadeks, on teie vili pühitsuseks ja selle lõpp on igavene elu. Sest patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas!“
Vaimulik alustas meenutustega Võnnu lahingust ja Võidupüha vaimsusest, toonitades, et ajas edasi liikudes muutuvad meie lähenemised, suhtumised. Orjus, millest Paulus rääkis, ei olnud selline, mida näiteks USAs tunti alles paari sajandi eest. Tuleb aru saada ajastul, kui kõik maine paistab olevat käeulatuses, et esemed, uus tehnika ja peod, mida eriti noored tahavad pidada naudingu huvides, kõik, mida me tahame taga ajada või saada haihtub, pole õige valik. Õiged valikud viivad lunastuseni, sinna viivat teekonda astutakse väikeste sammudega. Kõige tähtsam aspekt orjusest vabanemises on, et meile antakse vabadus valida. Kuidas meid mõjutatakse mujalt, ei loe. Maailm võitleb igal hetkel meie tähelepanu saavutamiseks. See, mis inimest voolib ja vorbib, on see, kelleks inimene saab. Kui leiame oma koha siin ilmas, siis saabub tõeline vabadus. Ustav elu tähendab teenida järjepidavalt Kõigevägevamat. Võidupüha sümboliks ongi see vabadus valida, mida me juba põlvkondi oleme märkinud kodumaal ja võõrsil, lõpetas diakon Paju.
Koguduste teadetena paluti jälgida Eesti Elu. Kahe koguduse koostöö viib võimalikult ühiste jumalateenistusteni, tuleb vaid nõukogudel päevad paika panna. Pärast kirikupalvet, Meie Isa lugemist ja õnnistamist lauldi meie kiriklikku rahvushümni, Juhan Aaviku „Hoia, Jumal, Eestit“. Kristliku ja rahvusliku vabadussõnumiga saadeti koguduste liikmed koduteele, taaskohtumise ootuses.
