Alul aga rohelisest värvist, siinsed ju peavad neid kahte karva paaritama, ikke roheline ja punane koos. Nigu liiklusfoorid, muigega esitatu, metafoor.
Kuusk saab varem ku piaks püsti upitatud, aga temake nõuab nii. Ja mis siin salata, maakülgetõmbejõud on selline, et iga aastaga paistan ma olema lühem ku mullu ja too kaunis puuke kõrgem ja raskem. Sellega maadlemine võtab kauemp ja kauemp, ka sellest tööst toibumine. Ja igal aastal on mu pisike jõuluime mette selles, et perast puu püstitamist olen elus, vaid et oleme ikke abielus.
Aastad on õpetanu – elu nõuab kohanemist. Ja kuna valguspühade tulek on seotud ootusega, siis torisemine kuskile ep vii. Sellega leppimine, et isi paljut ei jõua, aitab alla neelata toda tõde. Nigu seda, et ostame rohkem jõulutooteid, isi ei tee. Temake ei viitsi näiteks inämp piparkooke küpsetada. Oleme juba paar talve käinu rootslaste man. Ikeas. Tänavu avastasime, et ka seal tüssatakse. Toosid on väiksemad ja kallimad. Mullu oli pool kilu toosis, tänavu vaid kolmsada krammi. Lisaks on nüüd kleebis juures, et ohtlik süüa, rasvaineid liigselt. Et süües tervis kannatab… Heldene aeg, kus me elame? Kas põle kik maitsev rasvane ja soolane, magus või hapu? Jõulud, ommeti, laskem hää maitsta.
Kadunud ämm vihkas seda värvi, kommunistide tõttu. Kut tema oli see, kes esmalt asus poinsettiat hindama. Uurisin sõnaraamatust järele. See olevat piimalill, aga tuntud peamiselt ku jõulutäht.
Tagasi positiivse punase juure. Kadunud ämm vihkas seda värvi, kommunistide tõttu. Kut tema oli see, kes esmalt asus poinsettiat hindama. Uurisin sõnaraamatust järele. See olevat piimalill, aga tuntud peamiselt ku jõulutäht.
Mul on aastakümneid olnud oopis teine jõulutäht põues. Mette too, mis hommikumaa tarku juhtis jõuluööl, vaid sõnadesse seotud kaunis tunnetus. Mille süstis sinna noormees, kes kirjutas rindel.
Sõdurpoiss-luuletaja Kalju Ahvena „Jõulutäht”, kirjutatud kaugel kodumaast, hinges härdalt kodu- ja pereigatsus, kirjeldab kaunilt, kuidas ta oli üksi jõuluööl. Looduse ilu lubas tal avastada, et pisike kuusk „otsa vaatas mulle naerupõsi – ja ma tundsin, see on siiski tõsi, legend jõululapsest too.“ Lõppread kinnitavad: ,,Jõuluhelin mind endasse sulges // Rahu maal ja rahu südames.“ Kõige kiuste leidis Ahven sõja ajal jõudu homsesse vaadata. Neid homseid ei olnud tal palju, ta suri 25-aastasena tuberkuloosi.
Luuletaja silmad ei näinud taasvaba kodumaad. Minu omad õnneks küll. Mis on osa mu tänusõnumist, milleta jõule ei kujutakski ette. Olgu laud ku lookas, ku rahu põle leida, siis põle need kellegi pühad.
Vabarna Volli
