Telli Menüü

Volli veste – Aus kalamehejutt


Neid on, ometi. Egas iga mees ei liialda suurusega, on rahul ka väikse püügiga. Minu lugu on ajaloos, enam kui 35 aastat tagasi käisin tihti ühe laheda Läänemaa mehega vetel õnne proovimas.

Bärni oli minust tunduvalt vanem, Haapsalu kandist. Kirglik õngekastja. Ja niipea, kui olukorrad seda lubasid, varus ta enesele Muskokasse väikese onni, koos oma saarega. Juhan Simm vist meeldis talle, ei tabanud kunagi küsida.

Suviti oli ta igal võimalikul hetkel oma armastatud teises kodus, tihti kutsus mindki kaasa. Bärni oli sellest koolist, et enne kuke kiremist oli kohvi podisemas, singivõileivad valmis, paberisse mässitud. Kuna kalamees kunagi ei tea, kas näkkab või mitte.

Pobisemiseta kobisime ta aerupaati. Bärni oli purist. Ta arvas, et mootor peletab kalad eemale, aerud aga mitte. Ehk tal oli õigus ka. Raudne varustus oli aga õllekast. Mitte koolipoiss – kuuene – või portfell, toonane sangaga tosina putjulkaga, aga täismehe lõuna, see siinne tuu-voor. Ja enne aerutamist sai kohe vähemalt Bärni poolt üks lahti korgitud, kuna tühja pudeliga lõi ta püütud kala surnuks. Täispudeliga poleks ta seda riskinud, siis läheb see humalake raisku.

Esimene koht, kuhu ta aerutas, oli roostikuni. Sealt pidi olema kõige parem havi konksu otsa saada. Noh, haug pole just parem söögikala ja teda püüdes on vastik konksu ta lõugade vahelt kätte saada. Kuna haug on libe nagu libu kube, nagu Bärnile meeldis ütleda.

Siis randusime saarele. Pärast havi puhastamist — tal sunnikul on tõesti palju luid — otsis Bärni põõsa alt vana katla välja, ehitas tule ja asus uhhaad keetma. Teate, selline supp, mis viis keele alla. Eks need loorberilehed, põrknad ja kartohvlid ja zweibel, mis mannermaalt kaasa toodud, lisasid palju, aga värskelt püütud kala mekk on selline, mida ei saa võrreldagi. Ja kalastamine ei olnud veel lõppenud.

Bärnil oli teine lemmikkoht olemas. Kust vikerforelli võtta. Need ei vajanud varast püüdmist, olevat sellised aplad kalad, et sööks päev otsa, kui saaks. Pidagem meeles, purist Bärni ei uskunud kunstlante, ikka ritsikaid ja vihmausse. Harva juhtus, et ei saanud kahe peale kokku vähemalt nelja-viit ilusat vikerforelli.

Tagasi maal oli järgmine rituaal. Suitsuahi käiku, vikerforellifileed sisse. Ja need tõesti olid hõrgutised. Hiljem elus on ainus võrdlus sellest, kui juhuslikult Piirissaarele sattunult sain süüa värsket sudakut, otse suitsuahjust. Kõrvale hammustada värsket magusat sibulat. Liha langes luult kahvlita, oleks peaaegu häbematult sõrmedega söönud.

Ja-jah. Olid ajad. Kala on kaua olnud lemmik, aga kogemused Bärniga olid asendamatud.

 
Vabarna Volli

Loe edasi