Kanadas aga on kõik nende magusate munade poolt ära võrgutatud. Šokolaadist ja ei tea millest veel, peidetakse nii patjade alla kui kooliranitsasse, sest pühade ajal laps sealt küll otsima midagi ei hakka. Hea, et kanamune ei peideta. Olen kuulnud olukordadest, kus siinsed eesti pered on peitnud mune küll, ulakad lapsed samuti, vanematelt õppides, nooremaid tahtes kiusata. Aga teadmata, et ikka peaks keedetud mune peitma. Toorest munast saab ju ajapikku mädamuna. Hakka siis veel nina järgi sügisel otsima, kust tuleb see paha lõhn.
Ühes asjas aga pole pühade-eelne aeg lapsepõlvest saadik muutunud. Nooruses pidi vagalt ja vaikselt hoiduma ema askeldamistest, koristamistest, tükeldamistest ja keetmistest. Vanemaks saades pidi köögis abiks olema, aga käsku kuulekalt jälgides, ei mingeid tempe ega vallatusi. Kuidas sa koerpoisile koerusi keelad? Hea, et me Koerus ei elanud, Kanepi kandis oodati ikka korda ja kohust.
Tänastel päevadel aga kuule aralt Kertu käske. Liigun ettevaatlikult ühest toast teise, ei julge sahvrist midagi võtta, veel vähem soolase kallale kippuda külmkapist. Kõnni nagu munade peal.
Hakkasin mõtlema, et kes küll sellise lause peale tuligi. Ja kusagilt mälusopist meenus – kas koolis õpitud või kusagilt loetud, ei mäleta, et Papa Jannsen oli selle lausega esimesena esinenud, võrreldes Postimehe toimetamist munadel kõndimisega. Et tuleb olla ettevaatlik, mõtelda enne tegutsemist, kikivarvul liikuda, kaaluda võimalikke tulemusi. Või midagi sarnast. Koduselt riiulilt vastust ei leidnud. Kui keegi lugeja teab, kas vana Volli pea ikka pidas kinni, et too kuulus teine Voldemar oligi selle lause loonud, tahaks teada saada.
Häid munadepühi kõigile, nii noortele kui vanadele!
Vabarna Volli