Kuna isegi kui nende ideaal on ammu häbiplekkidega oma väärtuse kaotanud, tehakse sohki kas dopingu, või ku hiljuti siinsete naiste vutikoondise treenerid, mitte mängijad nuhkisid droonitehnoloogiaga kudas vastased ettevalmistavad. Kuhu on aumehe mäng kadunud? Siiski on maailma paremiku pingutusi tore jälgida.
Kiiremini, kõrgemale ja kaugemale oli ühe konnasööjast paruni seotud sportlaste deviisiks. Kas just lipukiri, aga ladinakeelne ta on. Too parun juba ülemöödunud sajandil, ku oldi märksa seksistlikumad ku nüüd, lootis nii suunata noorte meeste tähelepanu puhtale võistlemisele. Mitte sõjale. Jah, idealistlik, kuna sellest on nüüd välja kujunenud paras palagan. Et kes vahele jääb. Aastaid hiljem. Ning egas mänge enam korraldada ei saa, ku suurlinnas, rikkas riigis.
Aga noh, mis ma torisen. Tore on vaadata ja pöialt hoida oma koduriigi ja Eesti sportlasi toetades. On absurdseid sporte, peaks selle üüumärkidesse asetama, samas aga selliseid, mida nooruses poleks julgenud harrastada. Eks me kik jooksime, hüppasime, mõni meist viskas ja heitis, aga oli mõni ala, mis oli ainult ulludele mõeldud. Pean silmas siin teivashüpet. No kes selge mõistusega nii kargaks taeva poole. Kukud järsku kaitsemadratsist eemale, kondid kik puru. Ei, jooksin nigu jaksasin, tõukasin kuuli, kuna see oli puhta jõu küsimus. No oda ja ketta heitmine vajavad ka rammu, aga selleks, et maksimum kaugust saavutada, võid naba välja visata.
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.
