Vaat mõnel noid on. Aina käivad reisimas. On ju valikuid palju, eriti seenior sitaseentele mõeldud kruiisid. Kut Doonaul ega Siberi lähistel, no Alaska ju põle sealt kaugel õõtsuda ma ep soovi. Pääle selle tuleb ju kaugesse sadamalinna lennata. Lennukiga reisimine on selline maapealne nuhtlus, millist vist ainult peeltsepub või teised põrgulised oskasid välja mõelda. Ma ep mõtle siin õhus olekut. Vaid sinna jõudmist. Ja siis maandumist. Lennuväljad, passikontrollid ja immigratsioonipunktid on juba veerand sajandit olnud talumatud. Jah, varsti on nii palju aastaid mööda lännu sellest, ku terroristid sootult reisimist muutsid.
Mu viimane ülemerereis oligi enne seda ajastut. Võtsime temakesega ette 1999.a. laulupeol käigu. Iga eestlane, elukohale vaatmata, peaks kord elus kas seal laulma või kuulajaskonnas kaasa elama.
No perast seda ku inemesi voonakestena asuti kamandama sabas seisma tunde ja tunde, piirivalve häbematusi alla neelama (ja selle lõbu eest maksma kallist raha!) jäi üle vaid terasruunaga vahelduse otsimine. Kut ku too toonalt sinna Valge Maja pukki valiti – no ep soovi inämp jänkidemaale roolida.
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.
