Karlale meeldib sõnademäng. Mullegi. Nii et lasen pisut käia. Nigu Karla vaevlen ma tihti igavuse küüsis. Askeldused on teht, kohustustele vastu tuldud, käidud kuhu ineme, kes põle mitte käimal piab minema on saavutatud nigu toidupoes, temake on eluga rahul, pudrunuiaga vastu küüru ei saa, aga miski napib. Nigu mu parimatel aastatel kaunitar Peggy Lee laulis, is that all there is? Kertu tihti vastu samuti. Torisen vastu, et warum laufen, Ich kann nicht der rechten weg finden.
Haakus hambu sõna üksluine. No palun, mida see tähendab. Mu skeletis olevat vist palju koostisosi. Üht ainsat luud põle. Ja siis luud. Sellega ma pühin põrmandat ja õuest rämpsu. Kas põle siis hea, et ma ühe luuaga teen oma ümbruse, ehk isegi pisut maailma kenamaks? Kut see kondikava inämp ei taha vastu pidada.
Ei minule põle kunagi kirjasõna suhu ilusalt kukkunud, nii nigu mu heale sõbrale. Olen pidanud sõja kiuste kahel korral uut keelt õppima, toime sain ja saangi, aga pingutustega. Nii et tian sõnu nigu monokromaatia. Ehitaks sellele.
See olevat värvivaba. Tume. Igav. Kut mõni kunstnik ei saa teisiti. Ei ma neid eriti hästi tunnegi, aga vähemalt tian, kes on kes. Too Vincent pannkook oskas tähti taeva seada. Ja see kuulus prantslane Gauguin oskas ilusalt polüneeslannaid palja ülakehaga lõuendil esitada.
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.
