Ja küll sellel linal oli leotamisaegu huvitav lõhn. Selline, mis pole just meeldiv, aga pole ka ebameeldiv – nagu mererannas adruga harjub ära, osa looduse imedest.
Mis aga ei meeldinud oli, et kardulavõtmine algas. See pidev küürutamine väsitas minusuguse pisipoisi kiiresti ära. Aga olin vanalelle kõrval, kuhu ma ikka muidu läinud. Ja mis kõige parem, nüüd sai värsket kartulit süüa, mullustega oli läbi saadud jaagupini, kuna nii oli komme. Jah jakapäivast pääle pole inämp nälga, nagu vanalell õpetas.
Ka ubinaid lubas ta nüüd süä, jaagup andvat neile maigu, enne oli vara võtta. Sealt mu õunalembus on tulnud, mugin neid, nagu jaksan, siin maal kahjuks tuleb päris sügiseni oodata, importõuntel pole suurt maitset. Veel põhjus jaagupit tänada.
Neid mõtteid suve keskpaigal mõlgutan, kuna siin maal ei oska juurvilja hinnata. Kuidas esiisad ometi tulid kartulikoobastega toime, juurvili – kaal ja purgant, nagu vanalell seda ütles, pidasid kaua vastu. Siin aga kile sisse mässitud ja kuupäev küljes best before. No ta on ka hiljem parem, kui õieti hoitud, säilitatud, aga need vanad kombed on kadunud. Toidupoes vaatan vahel imestusega, kuidas uuritakse neid kuupäevi, langetatakse otsus, kas osta või mitte.
Ja siis läheb ikka suur osa sellest kõige liha teed. Meie kandis on prügipäeval need rohelised prüginõud pilgeni täis, meil vaid banaani- ja munakoored, kohvipaks. Mida kõike vanalell oleks peenrale laotanud väetiseks. Aga no mis teha. Kui ise pole kasvatanud, siis siin külluseriigis ei hooli keegi, kas raisatakse toitu või mitte. Jah, juuli kahekümne viiendal päeval on mõtted küll vanalellega ja vanade kommetega.
Vabarna Volli
