Volli veste – Jaani, jaaniko

Ilusamat pidupäeva pole kui jaanipäeva, jaaniõhtul saab tõeste pralletada. Ja teate, kusagil pole ma paremat jaaniõhtut nautinud kui aastate eest Saaremaal. Eesti oli taasvabaks saanud, julgesin siis ka isamaale reisida. Mis sa lähed, kui Talnast kaugemale ei pääse, Kanepisse ei luba keegi, ja vaata kogu aeg üle õla.

Eks siin võõrsil on old ka toredaid jaaniõhtuid ning ka võrokesed oskavad hästi aasta pikemat päeva märkida. Kuid saarlased, sellised muhedad nalja armastavad inimesed – no nende vastu vist keegi ei soa, nagu nad ise uhkuse ja õigustusega laulavad.

Polnud varem Saaremaale sõitnud. Tollel Neuvostuliidu ajastul ei saanud mandrieestlased samuti nii naljalt sinna, ju sealt põgenesid paljud sügisel 1944, vist kardeti sama.

Kuressaares juhtus olema tuttav, kes esimesel võimalusel siit tagasi koju kolis. Ta võõrustas ja sõidutas. Saaremaa ilu on erakordne, inimestest rääkimata. Kõikjal sõbralikud ja lahked. Õdangul sai suitsusaunas käidud, metssealihaga hernesuppi söödud (huvitavalt ujus supis üks kihv, ju nad kogu pää pistsid potti!). Ja siis kuulsat saare koduõlut kadakasest kapast rüübata, mis käis käest kätte nagu kombeks. Ei need saarlased pisilasi või paktereid karda... Selle õllega pidi olema ettevaatlik, läks kiiresti pähe, eriti pärast sauna.

Siis kiigemäele, noori vaatama. Enese kiikumispäevad ammu selja taga. Kujutage ette, et vana volli üle võlli. Nalja teete. Noored aga naersid, nii nagu poleks see neile miskitki.