Kut ma põle veel kuulnu, et ajule oleks mingi abimees leiutatu. See on nigu arvuti siippiijuu. Ku see on kutu, siis ei vunksi miskitki. Mõni lamp võib ikke põleda, aga töölooma tast inämp kunagi saa.
Mis ime siis, et mälupildid, elamused noorusest, nood, mis hääd, ujuvad pinnale, ku oleviku mured tahavad maha murda. Füüsilist allakäiku ju mõneti ootame, oleme näinu, kudas teised seda teed on liikunu. Kut nigu aamen kirikus, see päiv jõuab meile kõigile, ku oleme isi teistele vaid mälestuseks, mitte osa igapäivasest elust ja rõõmust. Vanalellelt olen saanud toreda lähenemise, mida olen vist ka siin korranu. Et ku mina lõpuks Liiva-Annusega atskood taon, siis on ju maised mured ka kadunu. Tuleb niiviisi läheneda.
Kordan ka otsa palju kuulutatut. Et noorus on raisatud noorte peale. Ku nad ometi tiaks, mis neid ees ootab, ei nad vist siis nii rõõmsad ja muretud oleks. Vallatu võib ineme olla elu lõpuni, ma nigu oleks musternäidis, kut elu põle ju lõpmatu pillerkaar. See saab tasapisi selgeks, ku koolid läbi, töökoht leitud. Kogu see aig arveid makstes, muretsedes, kudas ots-otsaga toime tulla.
Kut vananemine koos on nigu roosipõõsas elamine. Kaunid õied ja aroomid kikjal, aga neid okkaid piisavalt, et liigu ettevaatlikult, enese kaitseks.
Need on aga pisimured. Armastus ja kik sellega kaasnev on ju ilus asi. Abielugi. Kut vananemine koos on nigu roosipõõsas elamine. Kaunid õied ja aroomid kikjal, aga neid okkaid piisavalt, et liigu ettevaatlikult, enese kaitseks.
Kadunud noorusest mäletan vanemate meeste õpetust. Et ära sa poiss vaid välimust passi. Tee kindlaks, et pruudil on ka mõistust ja hea süda. Vaata väljavalitu memme, ku tahad teada saada, mis nägu ta vanuigi on, ku see sihverplaat ja säärejooks sulle nii tähtis on. Õnneks temake on nigu hea vein, ainult vanas puttelis. Kut kas põle need tujutõstvad kik sellised? Tolmuga kaetu amforast pidi leidma just jumalate nektarit.
Enesel aga märkan neid vigu. Kilosid ja kortse. Ma võiks tihemini tohtri man käia, jonnakus mängi rolli. Poiss ku purikas, isegi ku pass ja peegel arvava teisiti. Viimaseks nöögiks oli kehakaalu ja pikkuse mõõtmine. Maadligi mees nigu ma olen, mul neid sentimeetreid jubagi vähe. Ning olen viimase kümnendi jooksul juba viis sellist kusagile puistanu. Mu kunagine mehine rind, jällegi vanalelle väljendus, on nüid ekvaatori juurde jõudnu. Kut vanus olla vaid arv, mitte kuda tunned, oled. Tühja neist näitajatest, elame edasi!
Vabarna Volli
