Oli siis hiljuti nii, et ümisesin aiatöid tehes oma kakofoonilisest kõrist esimesi ülalolevaid ridu. Kuulsin seda laulu esmalt siis ku olin vaid põlvpüksas. Ei ma siis ju sõnadest õieti aru saanu, aga viis meeldis. Meeldib tänaseni. Ja vana inemesena hindan ka sõnu, ehk rohkemgi ku noored mehed, kes ju saavad musu tihti, minusugune harva. Piab ju selle välja teenima, noh. Asusin mõtlema. Kes selle laulu lõi? Viis sobib nii kenasti sõnadega, ehk oli üks ja sama loominguline ineme?
Pöördusin siis ainsa isiku poole, kes mu arust vastust teaks. Ei solva Karlat, et ta muldvana on, aga ega ta oma esimeses nooruses põle. Torgin teda vahel kõnõtraadi kaudu, et kuda siis metuusela elu kulgeb. Aga see sõbrameeste asi. Vaat ku mina olin kuresaabastes Kanepi kandis vanalelle talus ulakas kandis Karla relva, võitles mundris kodumaa eest. Ning rivis marssides õppis ta selgeks sõdurilaule. Ehk see romantiline ballaad oli sõdurite repertuaaris? Kõlistasingi, ta ei osanud kohe vastata, aga lubas asja uurida.
Mis äda neid laulda steppides või Sileesias, kodumaal neid küll valla ei lastud. Ma pärisin siis tolle kuulsa õmblusmasina laulu kohta. Milles, nii nigu mina seda pärast endiste sõduritega kesvamärjukest rüübates olen teadlik, et esineb roppust.
Võta näpust. Selgust me ei saanud, et kes laulu lõi. Ku sõdurilauludest, siis oli mul Karlale ka teine küsimus. No mõnigi sõdurilaul oli ropp. Mis äda neid laulda steppides või Sileesias, kodumaal neid küll valla ei lastud. Ma pärisin siis tolle kuulsa õmblusmasina laulu kohta. Milles, nii nigu mina seda pärast endiste sõduritega kesvamärjukest rüübates olen teadlik, et esineb roppust.
Karla aga pani asjad jutti. Kroonus ju teisiti ei saa, ku leiutada oma lõbuks uusi väljendusi, muuta laulusõnu. Laul, millele vihjasin algab nii: Pista kotti oma Singeri masin, pista sinna oma ilu ja au. Ei mina su kuldlokke sasi, oled ehtinud end otsekui vau. Sealt edasi kirjeldab sõdur oma armsat pruuti Klaarat, kel turu ääres suur söögipood. Kes seda laulu tunneb teab, et edasi saab nalja, otsige ise internetist, ku huvi.
Mina aga oma vigadest kunagi ei õpi. Teatasin temakesele, et olen tänu Karlale targemaks saanud. Vuristasin talle Singeri masina sõnad ette. Nigu kuulus kuninganna Viktooria, mu kallim ep olnu amuused (lõbustatud, noh), sain kohe aru, et oma kodumaa neiu musust ma täna selle tõttu jään ilma. Kut mul läheb hästi. Mõnel teisel vanal nässil on oopis kodus kodumaa nõid.
