Volli veste: Ku streigiks?

Viimane nädalalõpp oli vist esimene sel suvel, ku ei sadanud. Ilmad soojad ja päikene paistis nii mõnusalt, et pidi olema heas tujus, positiivne. Noorsand tuli külla. Ideaalne päiv vilusohveerimiseks, maailma parandamiseks mulksuva molsoni mõjul. Etsiga me kunagi tülli ei lähe - isegi ku arvamused erinevad. Oskame lahendada küsimusi, mida poliitikud ja ametiühingud ei suuda. Võite ette aimata, arutasime streikimist. Kas inämp tohikski seda õigust anda, eriti neile, kes on riigipalgal või suudavad halvata meie majandust? Nigu hiljuti sadamatöölised, kaubalossijad tegid. Ja nüüd raudteelised. Miljardid on mängus, ettevõtlus ja tarbija, see tähendab sina ja mina, kannatavad. Mitte ainult, et ei saa vajalikku, aga hinnatõus kaasneb selliste nõmedate protestidega alati.

Vist teate, et järgmised streikijad on piloodid. Kut kes soovikski lennata tänapäeval, elamus on nii vastik ja riigi nimega lennuliini teenindustase on kõvasti langenud.

Mis Etsi kõige rohkem häiris oli riigitööliste seisukoht. Kas teadsite, et kolmveerand maksumaksja palgal olevatest kuuluvad ametiühingutesse? Lõunanaabrite juures on see arv vähem kui üks kolmest. Mihklikuul peavad ärahellitatud bürokraadid akkama uuesti tööl käima, inämp kodunt ei saa arvutiklahve taguda. Kolm päiva nädalis on neilt nõutud. Kut kujutage ette, nende esindajad leiavad põhjuseid puigelda. Et esiteks on tööl käimine kallis ja aega nõudev. Ja siis, et selline nõue ei sobi töö-pereelu kohustuste tasakaaluga. Püha müristus! Kas lumehelbete haigus on nii kaugele jõudnud, et peab riigipalga peal samuti neid hoidma nigu essu pilpa peal? On ju ikke keerulisi kohustusi, asju, mida üksi ei saa teha. Vajavad koostööd, koha peal. See on miks tööl käiaksegi.