Nii et jah, eks meil kõigil oma krutskid, riukad. Aga sellel nooremal põlvkonnal on üks juures, millest küll alati aru ei saa. Soov kuuluda kogukonda, sõpru, sugulasi ja tuttavaid mitte solvata, no see on ju loomulik. Miks muidu me vanemad meitega nii palju aega viitsid, peab ju viisakusreegleid tundma. Aga see mingi liikumisega kaasa minek, kuna see on pop, seda on nati raskem seletada.
Ju sellistel on oma põhjus. Kut kuidas seda väljendatakse avalikult on selline lähenemine, millest on raskem aru saada. Võtame näituseks movembri. Olin üllatanu, ku Ets meile mardikuul ilmus juba mitu aastat tagasi, parajalt uhked vurrud nosplite all. Ei ma teadnu, et keegi oli otsustanu nende vähjaliste, kes ainult mehi tabavad, vastuvõitlemiskampaania alustada, et juhiks sellele tähelepanu. Lootuses muidugi raha koguda, aga kuidas vuntside kasvatamine selleks viib?
Temake lõi käed kokku, ta on kaua olnud schnurrbartide vastane. Oli kord nii, et metsas tööl olles mitu kuud ei viitsinu lõuga kraapida. Ku lõpuks sealt pääsesin, siis horvaadist semu soovitas mul jätta ninalune tihnik alles. Et sobiva. Puiklesin vastu, et vaata meie rahvaste minevikku. Kaks türanni olid vuntsidega, need, kes lõid selle suure sõja valla, mis meilt kodumaad võttis. Aga jätsin. Kut mõistust mul ikke oli – enne, kui asusin kojusõidule, teatasin temakesele, et ta ehk ei tunne mind kohe ää. Kus lajatati ja valju häälega! Ku musu enam elus loodad saada, siis kadugu see tõuk sealt kohe.
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.
