Telli Menüü

Volli veste – Malemäng


Ei see postijaan enam nii tähtis ole kui vanasti, toob tavaliselt vaid rämpsu ja arveid, kumbki eriti rõõmu ei paku. Aga kord nädalas on ikka midagi head, huvitavat ja olulist postkastis.

Juttu teadagi sellest päevast, kui meie hästi koostatud, mõnuga loetav seitung saabub. Pakub meile mõlemale mitte ainult lugemist ja meelejahutust, aga ka uudiseid, mida tõesti mujalt ei saa.

Olen leppinud sellega, et Kertul on ajalehele esmaõigus, isegi kui mina selle enne kätte saan. Sest tema vaatab alul, kes on Liiva-Annuse poolt päriskodosse kutsutud. Siis ta asub ristsõna lahendama ja enne selle lõpetamist pole lootagi, et saaks lehte lugeda. Või temaga rääkidagi. Aga siis saan käpad külge, kuna Kertu loeb lehte terve nädal otsa. Umbes nagu kommikarbiga, ta ei taha kõike kohe nautida, vaid seab nii, et homseks ka kompusid. Ühel päeval loeb kultuuri, järgmisel arvamusi ja nii edasi.

Mina, aplam inimene, panen algusest lõpuni ühe hoobiga. Ja seal lõpus on alati midagi huvitavat tuleviku kohta – loengud seal Dorpati kolletsis, kohalike ürituste kuulutused.
Illustratsioon: Emilie Tamtik (2016)

Rõõmuga lugesin, et Toronto eesti malemängijad on elujõulised, peavad peatselt jälle turnamendi maha. Minul on nende etturite ja vankrite nihutamine paraku möödanikus, aga oli aeg, kus mind nende 64 ruudu tagant eemale tõugata ei saanud. Polnd ma kellegi Alehhin ega ka Keres, kes oli koolieas meie kõige lemmik. Eks malemäng ikka ajusid teritas, matt ikka etem kui patt (patustama asusin alles hiljem) ja viigile ei mänginud kunagi, kuna see polnud eestlaslik.

Ka teine meenutus tuli kuulutusest. Taadile anti ilus lauluhääl, mina krooksun nagu konn. No öeldakse ju et, pojad emasse, tütred isasse. Ja memm oli kakofon nagu minagi. Taat aga laulis mitmes meeskooris, ja tollal oli raudvaraks Aleksander Läte looming Karl Eduard Söödi sõnadele, malemängust. Kui TEM selle taas oma repertuaari tooks, rõõmustaks see vähemalt ühte kuulajat väga, kaunis laul ja õpetlik.

Nimelt Sööt sidus malemängu romantilise temaatikaga. Naabri Juku õde, kes luuletuses nagu lilleke, mõistis imehästi malet mängida, andis luule minakujule tuld tublisti ja südisti, võitis teda. Ja alles hiljem taipas ridade kangelane, et Juku õde andis tuld ka ta südamele. No kas pole ometi nöök, mitte ainult malelaual tüdrukult tappa saada, aga armuda ja kaotada süda ka?

Ei tea, kas maleklubi turnamendist ka noored osa võtavad, pääseks ometi lutitelefoni narkoosist. Mõnus sellest lugeda, Läte viisi ümisedes, teada, et me maletajad on ikka agaralt võitlemas, ratsud ja odad teed näitamas.

Vabarna Volli

Loe edasi