Ei saa seda võrrelda oma esimese laulupeoga, kolmkümmend viis aastat tagasi. Eestis puhusid vabadust toovad tuuled, sinimustvalge lehvis kõikjal, oli julgust kodumaale minna. Pisar silmis laulda, isegi ku ma eriti hästi viisi ei pea kooridega kaasa. Kuna just rahvuslikud laulud ühendavad. Seda sai oma silmaga ka tänavu näha. Oi kui südantliigutav oli lapsi näha ja kuulda, hingest, südamest ja peast lauldes oma sünnimaale. Nende vanemaid, vanavanemaid samuti, andes laulus oma parima.
„Iseoma“ on tore liitsõna. Sama kui omaenese, aga kuidagi sugereerib esimene variant kokkukuuluvust. Isemeie nigu usklik, ei sobi. Ja katsuge seda tõlkida. Ep saa, vähemalt mitte nii, nagu kanukk aru saaks. Kuna meie rahval on olemas iseseisvus, iseseisvaid inemesi kõik kohad täis aga mis oma, nigu kodumaa armastus – seda ep saa keegi ära võtta. Just nigu vihm ei vähendanud lauljate ega publiku head tuju, ku otsustada eetrisse jõudnu põhjal.
ERR-i plusse on see, et ei pea seda pikka saadet jälgima algusest lõpuni, kartuses, et miskist ilma jääd. Ei, saab uuesti vaadata, ning seda üits näss tegigi. Rongkäik oli huvitav, aga kaua sa ikke tuttavaid otsid. Ka laulukaare alt esitatu vajas pause. Muidu lihtsalt ei jõua kõik pärale. Nii vaatasin-kuulasin laule omale sobivatel hetketel. Oli vanu varem kuuldut, oli uusi leide.
Lüdigi „Koit“ on kahtemata klassika. Oi kudas esimesed tenorid ja sopranid sillerdasid! Kut mis mu silmad märjaks tegi, südame härdaks, oli laul, mis on kaua kuulunud lemmikute hulka.
Muidugi ei saa teisiti alustada laulupidu ku et laulud läheks kaunimal kõlal ja vägevail vooludel üle me maa. Lüdigi „Koit“ on kahtemata klassika. Oi kudas esimesed tenorid ja sopranid sillerdasid! Kut mis mu silmad märjaks tegi, südame härdaks, oli laul, mis on kaua kuulunud lemmikute hulka. Siinsete kooride repertuaaris on see küll olemas, aga noh, vanainemese mälu on nigu ta on, tunne oli, et põlnd mõnda aega seda kuulnu.
Otepää (vanalell oleks ütelnu Odenpeh) kihelkonnast rahvalaul „Mis need ohjad meida hoidvad“, mille nii sega- ku meeskooridele viisistas Mart Saar on võrratu. Jah, mis need köied meida köitvad rõhutab, et eestlane põle ori, sulane, vaid iseoma rahvas.
Leelod panid põlved värisema. Jälle kinnitati viiulivõtmes võimeid – ja veel kuidas! Helid tõusid kõrgele taevasse. Ning mis ime, Heli (Jürgenson) ju juhatas ühendkoori. Selle ERRi uuesti kuulamise võlu on selles, et sain mitu, mitu korda, silmad kinni olla laulupeol, isegi ku kaugel. Ei mingeid kammitsaid, ei ohje, ei köisi. Oi ku haruldane.
