Siis kaunis suures vanas kerkos, mis enam eestlaste oma ei ole. Sealt Eesti Majja, mis ka lännu. Ning kuna tuli too iina viirus meid väheseidki eestlasi siin hauda viima algas see virtuaalne ajastu. No mina oskan küll klahvlaual toksida, aga mette nende peenemate asjadega toime tulla. Kurtsin noorsandile, et üksi nigu seda rahvuslikku süsti ei saa.
Ets on igati eestlane, missest, et siin sündinud. Kik ta ekraanidega vidinad täidavad emakeelseid käske. Ta ütles, et ta põle ainus oma tutvusringkonnas, kel nii. Ka minule sättis mu massina eestikeelseks. Oleks osanud ka muidu rabeleda, aga kodusem ju ikke emakeel. Ning noorsand tuli heale lahendusele. Peame koos aktust! Ja kahekordselt – õigel päeval meil ning siis osaleme tollel virtuaalsel tema pool.
Sinna Dorpati kolletsisse saaks küll minna, kut ei soovinu. Parkimist põle ning mina inämp üksi linna bussi-rongiga sõida. Liialt vana ja vilets. Kahtlane, asotsiaalid ja kerjused kõikjal. Ets pakkus välja, et ta peab lühikese kõne meil. Teeksime siis sada viis ja seened, just nigu aastapäeva arv on, kuigi ma ep tia, mitu tilka see ekstra viis vajaks. Aga ku lisa-aastaid annan, siis on see ju ikke terviseks, nii riigi ku meie. Temake kuulis pealt, lubas ka eeringa võileibu teha, et need ekstra krammid pähe ei läheks. Ja kontsertosa kavatses Ets samuti täita, ta tolle juutuubiga inämp ku kodus, koostab sealt isamaalike laulude valiku Eesti parimatelt kooridelt.
Küll Papa Jannsen oskas ikke sõnu seada. Me hümn on nii puhas, siiras ja aus. Ma põle kellegi laulumees, aga seda laulan alati raudselt. Isegi ku viimase salmini jõudes hääl ja huuled võbisevad. Ku õige on paluda, Su üle Jumal valvaku. Alati on seda tarvis.
Noorsand lubas ka üüberdada laupäeval vanapaari edasi-tagasi oma koju, kus tal suurel elektroonilisel kinulinal võimalik virtuaalset aktust näidata. Korralik kasvatus, mis seal ütelda, ning saame sohval istuda, märksa parem ku kerkopingil.
Olen ammu leppinud ebaõiglase ja kurja maailmaga. Isekust ja ahnust kõikjal. Aga mida keegi varastada, ära võtta saa kas relva või vargusega on see, mis on sügaval põues. Mis on püha, põline ja üllas.
