Ja mõne päeva eest meenus, kuidas taat käis mõnega läbi. Ta ei olnud kellegi rassist, oli äärmiselt sümpaatne kõikide vastu. Kuid isa suhtus tuttavatesse, töökaaslastesse nende päritolule vihjates. Näiteks tööl oli tal tore joonestaja, nimega Wojtek. Taadile aga oli ta kodustes juttudes alati ainult poolakas. Giuseppe oli italiano, vähemalt Manfredit ta otse kämbuks ei nimetanud, vaid baierlaseks. Ja meie pidime teadma, kellest juttu.
Tõsi küll, siis oli suurlinna pilt sootuks teine. Ei tea, mida taat oleks tänapäeval ütelnud? Mina ei oska eristada Aasia mitmeid eri rahvaid, Aafrikast tunnen küll somaallase näojoonte järgi ära, keenialase süsimusta värvi tõttu, aga teiste käest tuleb pärida, viisakalt ja korralikult nende sünnimaad või juuri. Srilankalaste nimedega olen püsti hädas – nagu soome keel, 12-silbised nimed, mida kuidagi suust välja ei saa.
See kõik tuli esile, kuna pidin tsensuselehega madistama. Õnneks ei pidanud Etsi abi küsima, oskasin kõnõtraadiga paberlehtedes täidetava tellida, mis ka jõudis kohale, kujutage ette! Sai täidetud, posti pandud, vangi ei pea seekord minema. Mis selles meeldis, oli et küsiti emakeelt ja mis keelt kodus räägitakse. Uhkusega sai Estonian korda neli kirjutatud (Kertu ju ka). Loodan, et tuleval aastal saame teada, kui mitmed meist seda tegid. Kiusatus oli ka Kertuga arvestades lisada erikeelena Cockney, kuna vahest vihjan oma ainsamale tema kuuldes selles inglise keele murdes, kuna ta õnneks sellest aru ei saa. Kuidas teisiti armsamat kiusata kui mitte võõrkeeles?
Vabarna Volli