Pühakirjast leiame selle lihtsa mõiste, tunneme seda ku kuldset reeglit. Matteuse seitsmes peatükk algab manitsusega – ärge mõistke kohut, et teie üle ei mõistetaks kohut. Edasi – ja mis mõõduga teie mõõdate, sellega mõõdetakse ka teile! Otseselt, mida sa ei taha, et sulle tehakse, seda ära tee ka teistele. Apostel kirjutas edasi, et miks näeme pindu oma venna silmas, kuid palki oma silmas mitte? See on ehk väga tabav kirjeldus meie moodsast internetis elavast inimkonnast. Oleme kärmed teisi korrale kutsuma, aga ei ole teadlikud, või ei läe korda, mida me teeme, mis see teistele võib teha.
Kogukonna reegleid on palju. Et meelde tuletada sildistame neid, postitame avalikult. Näituseks ühesuunalise autotee märkimine kas suunanoole või isegi telliskiviga ristmikul. Et keegi kogemata vastuvoolu ei rooliks. Tehakse aga ikka nii, mõni meeter vaid kuni olen oma kodu ees. Jalgratturid teevad samuti, paljud neist vist ei teagi, mida tähedab nelja lihtsa tähega punane oktagonaalne silt, ka seda, et trotuaar on mõeldud pedestriaanidele, mitte kahel rattal kihutavatele uljaspäädele.
Neid silte veelgi. Suitsetamine keelatud ukseaugu läheduses. Ku sajab vihma, siis see keeld ei kehti, plärule tuli otsa, suits jõuab ikka nii tuppa. Hoiatussilte on meie maailmas vaja. Et hädaohtlik, siin toimub suurem ehitamine, olge valvsad, et krusale alla ei jää.
Miks ollakse nii enesekesksed avalikus ruumis? Miks noored pritsivad naabrimehe plangule, eraomanditele loosungeid, millest ainult vähesed aru saavad?
Aga mis ma vankõbõkõ torisen. Tean ise, et suuri maailma muresid muuta ma ei saa. Kut ma mõnele juhtun tähelepanu juhtima, et ta bussivarjendipingile unustas oma pooliku kohvitopsiku, siis saan pea alati kas effiga algava käsu oma enese bisnessi jälgida või, mis hullem, vaikse ignoreerimise. Kord ütlesin küll ühele vennikesele – kas su mamma lubab sul kodus põrmandale asju visata, nii nagu sa siin emakese maa rohelust rüvetad? Peksa ei saanud, õnneks. Aga see on ju meie ühine rohelus. Miks ollakse nii enesekesksed avalikus ruumis? Miks noored pritsivad naabrimehe plangule, eraomanditele loosungeid, millest ainult vähesed aru saavad?
Viisakus, teiste õiguste respekteerimine on kadumas. Sõjad ja terror aga mitte, nende vastu mu hammas ei hakka. Aga kui tahame heas, puhtas külas rahus ja rahulikult elada peame Matteuse selget mõistust jälgima.
