Ma olen, tänu memmele selline, kes saab aru, et töö ei riku meest. Mustad käpad, mullased küünealused ei sega. Küll aga segab see, ku ma linna peal olles märkan, et keegi teine ei viitsi olla ügeeniga kursis. Lohakus välimuses, puhtuses, riietuses annab mulle mõista, et ehk see lodevus on ka vaimne, intellektuaalne. Puhtas kehas puhas vaim, eksju? Ei mina mujale liigu aednikuna, miks siis need teised?
Neist jänestest. (Vanalellel oli alati sibilante nende kohta. Mitte ainult et jänesssed, mitme ekstra essiga on jälle kapsa kallal olnu, aga otsa lisas, et susi söögu neid sindrinahke, ise sisisedes). Neist põle tänavu eriti rõõmu. Teretan neid nime pidi, no olen selline pentsik, kes leiab, et ku vanajumal neid lõi, siis piaks nimi ka olema. Keegi ei pilguta silma, ku vissi-muu on Maali, obene on Tuks, need olid kaks sõpra mul lapsena, suviti.
Oleks näotu neid võrega kaitsta ja lõppude lõpuks ka lontkõrv Elmar tahab süüa. Kel kõtt tühi sööb mida leiab.
Vaat oli nii lumerohke talv, et jänesssed otsisid kikjalt süüa, närisid mul mitmel põõsal tüved koorest valgeks. Olen neid tõrvaga võianu, kut kardan, et neist enam asja ee saa. Looduse seadused. Oleks näotu neid võrega kaitsta ja lõppude lõpuks ka lontkõrv Elmar tahab süüa. Kel kõtt tühi sööb mida leiab.
Kuni tõsisemalt saan kärneri kohustusi ette võtta, siis olen murelikult õues. Vammus üll, ilmad nii soojad veel põle, et ku tööd ei rahmi, peab liikuma. Kut ühte asja saan vaikselt ja vagalt nautida. Talvel ju päikesekiiri harva näha, toda dee-vitamiini inemese luustikule ja nahale tarvis. Ku päike paistab, olen krapsti aias. Kuurist tirisin juba pingi vällä, istun sääl, silmad kinni ja lasen hääl soojusel põski paitada. On inemesi, kes teevad seda isegi aadama ülikonnas, neid nimetatakse mitte pudistideks, nigu mina vahel olen, aga nudistideks. Selliseks aga mina, isegi ku päikeseümmardaja, ei kavatse akata. Igal asjal olgu oma piir. Jätan särgi selga, püksad jalga. Ja ootan kevade saabumist. Mis tuleb kohe-kohe…
Vabarna Volli
