Omapärane on ehk parem sõna. Heh-hee, olen nii meelega. Enesekaitseks. Kes siis ometi kahtlase käitumisega inimese rahu rikub. Pigem pelgab. Isegi küljeluu vahel arvab nii. Ütleb, et Volli, jäta see jant, ole normaalne ristiinime. Ning mõõdab silmaga sala baarikapi viskuse puttelit, kas seal on ikka sama palju järel.
Kuid milline too tavaline, vastuvõetav hing siis on? Kas too, kes sellise ilmaga põhjuseta patseerima ei kipu? Vajadus seks on. Ma sügelen jalutama, kuna paremat vestluskaaslast polegi. Enesega hää arutella. Kertuga võib ju vahest raksu minna, kui unustan, kellega ma maast ja merest targutan.
Isegi naabrid on tähele pannud, et vanamees vaikselt pobiseb pargis. Takka arusaamatult. Ometi teadvad, et he is harmless ja et vestlus on eesti keeles. Kuidas võivadki nad kindlad olla, et mõni mutter pole pärast jõule lahtisemalt poldi otsas kui varem? (Ja „mutter” siinmaal ju on pobin, eks neil ole õigus pelata.) Parem kaarega kaugelt minna.
Kui juhtungi kedagi teretama, siis kergitatakse kulmu, kui kiidan kuivõrd bjuutiful päiv on. Kurinahk, kakskümmend kraadi külma, kuidas kaunis? Aga vat, mulle meeldib pakasega võistelda. Enam ma pärast talvist sauna küll hange ega jäässe raiutud supelauku ei karga. Ehk jääb süda seisma. Kui aga hästi riides, siis pole ju kurta. Kummaline on siin maal, et niipalju kurdetakse ilma üle. Kas pakane või kuumalaine, miski ei istu.
Almanahh lubas külma talve. Ja ainus kindel, mille peale inimhammas, tehnoloogia ei hakka, on ilmataadi tegutsemisele. Kapriisne ta pole. Nii leitsak kui arktikatuuled on selleks, et me piire tunneks. Kui paks puhvaika üll, Kertu kootud kindad käes, pole ju häda midagi. Selles pole sugugi imelikku, imelikud on hoopis nood, kes ei oska karget talve hinnata. Ning nautida, kuna varsti on troopika taas käes.
Vabarna Volli
