Õige supp vajab ikke keeduoskust. Ka kannatust, aega, mõlemad moodsas maailmas vajaka.
Sest peamine mekk tuleb ikka kondist. Üdist, rasvast. Mis lihunikule huvi ei paku, kuna seda müüa ei saa. Vähemalt vanasti oli nii. Poko poodnikud, Pirnsalud, andsid lahke naeratusega ning tasuta sellise stammkundele.
Ühelt juudilt õppisin kanasupi saladusi. See pidavat ka ristiinimesele kasuks olema. Siin linnas oli juuditurg, olid ajad kui sai näha kuda Moishe puurist kana haaras, kirves käes, ja tagatuppa rabi juurde läks. Too luges sõnad peale, et kõik oleks kosher. Kosher tähendab nüüd paljudele vaid sama mis okei, usu, toidusedeli ja Jahve heakskiiduga ei seosta sõna paljudki. Siis vallutasid juudituru portugeeserid, hiinlased, elusaid kanu seal ka enam ei tohi pidada.
Katsu sa hing täna toidupoest supikonti leida, rääkimata kana selgi, milledest, kuna seal liha vähe, Saul suppi keedabki. Kanaliha on söömiseks, luustik, nahk ja sabaroots supiks. Läksin suures hädas kohalikku hiina poodi, tohutu suur teine, nagu nende riikki. Olin vist ainus guailoo (valge kurat) poes, ja kana selgadest polnud haisugi. Teisi aroome aga küllaga. Leidsin lõpuks sügavkülmetatud veise sabakonte, kuid hingehinna eest – enam kui kümme kulli kilo. Üdi eest! Lõin käega.
Paras supp. Teiste poolt keedetud. Nii ma end leian tihti. Kondipuuduses. Hernesuppi suitsuseakoodiga keedan ikka, aga too oivaline oskari osa on kole kallis. Ning mis on hapukapsa, või frikadelli supp lihata? Liha hind ka aina tõuseb.
Pane kasvõi kirves patta. Looda teiste heldusele. Ei osanud eales aimatagi, et supikeetmine kujuneb kunagi selliseks kalliks ja aega nõudvaks väljakutseks.
Vabarna Volli
