fbpx
Telli Menüü

Volli veste: Patseerija pajatusi

Mina, ku põhimõtteline jalamees, olen ülimalt ettevaatlik, siis ku pian astuma trotuaarilt autoteele. Alati nii, aga vanuigi piab ju iga teguriga arvestama, enne ku liikuma asun. Hiljuti sain kinnitust, et on hea, et käin, kuigi harvemini ku peaks, aga tihemini ku vist paljud, kerkos. Kõigevägevam valvab ikke mu hinge, hoiab silma mu maise kesta peal. Kaitseingel hoiatas mind.

Vabarna Volli

Meie lähistel on koht, kus fooridel on vaid sadakond meetrit vahet. Ühel pool, antud juhul seekord sobivalt idas, kust tuleb alati oht, on nõlvak. Ootasin fooride muutumist, sain rohelise. Astusin lääne poolt tulnud seadustjälgiva peatunud liikluse ette, aga peatusin, ei tea miks. Tagajalgades selline tunne. Ja kimaski üits maastur üle kingu ja läbi punase tule. Oleks ma edasi astunu, oleks ma olnu omlett. Pihuks ja põrmuks teht. Ning roolihuligaan pidi suurtee ees ikke punase tõttu pidurdama.

Mette ainult autoliiklus. Kõnniteedel need neetud restoranitoitu laiskadele koju viimas elektrijalgrattad. Otsa elektritõukerattad. Lisa siis veel, linnas, vähemalt, elektriratastoolidega liikujad ja on päris ohtlik. Elektrimootor on vaikne – ei kuulegi neid tulemas tuhatnelja. Ja nigu varem olen kirjutanud, neist põle pääsu ka parkides. No kus, sa hing, siis jalgu sirutada saad?

Siiski, kõige suurem oht on roolijate tisstraheeritus. (Mulle see sõna meeldib, laensõna küll, aga meie keelde jõudnu.) Ei need sinihambad, kõrvapulgad aita. Silmad põle peopesal, aga tähelepanu mujal, ku peaks. Tahavad hääd kätt pöörata ristmikul, kiikavad vaid kura poole, oodates liikluses vahet. Unustavad vaadata, kas jalakäija on astunud ta ette. Ning ku päeval saab silmaga kontakti, kinnitada, et jalamees tahab ka liikuda, siis pimeduses on see võimatu. Mõtlesin, et tuleb osta enesekaitseks klaksoni. Muidu on poolteist tonni terast seljas.

…siin linnas põlegi muud, ku tipptundi, keskpäevalgi on autosid rohkem, ku teele mahub – riskantne liikuda. Pimedas peaks olema neoonvest seljas, et teised märkaks.

Nüid, et õdang, kottpimedus jõuab ikka varem ja varem kohale, päevad lühenevad, on eriti õhtusel tipptunnil – no mis ma täpsustan, siin linnas põlegi muud, ku tipptundi, keskpäevalgi on autosid rohkem, ku teele mahub – riskantne liikuda. Pimedas peaks olema neoonvest seljas, et teised märkaks.

Ku lisada, et samm põle inämp nii reibas, et on vaja mõni sekund rohkem et saada nii-öelda teisele kaldale, siis on mu igapäevased, -õhtused liikumised vahel sellised, nigu ülal kirjeldasin. Täidad igat liikluseeskirja, on eesõigus astuda autoteele, aga võta näpust – ku sinuga ei arvestata, siis oled surnukuuris, statistika. Kut mis ma pobisen, liigun ikke omal jõul ja oskan eneskeskse, kiirusele ehitatud maailmaga ettevaatusega toime tulla.

Loe edasi