Hiljuti meenus kaks ajaloolist ja võluvat kogemust. Vanalell oli too, kes ühel palaval suvepäival ütles, et aitab sest rabelemisest, rakendas obese vankri ette ja ütles, lähme ujuma. Pikem sõit aga oli ees. Vat vanalell tahtis mulle Pühajärve tutvustada. Tema teadis täpselt, kus paremini ja privaatsemalt supelda. Kaunis päev mu noorusest, vanalell on ammu manalas, aga olen tänulik, et ta mind sinna siis viis.
Vat Pühajärv on õigustatult tuntud kui ilusamaid Eesti veekogusid. Under, Tuglas ja Visnapuu, teisedki on tast kirjutanud, ja mälu järgi võrratult. Ja ajaloos on tal koht, kui paik, kus toimus talupoegade ülestõus.
Ja siis teine nostalgia. Pidin ometi Kertu viima ta kallastele. Ta ei olnud kunagi nii kaunist järve näinud. Kommunismus oli vaevalt kadunud, aga üks agar kapitalist rentis aerupaate. Oi, ilusa päeva tipuks olid küll rakud peopesades, aga milline suine romantika. Eriti kui mulle meenusid osaliselt kuulsad Pühajärve laulu sõnad, mida kobades Kertu rõõmuks proovisin veneetsia gondoljeeri kombel krooksuda. Kuna mul neid häälepaeli ei ole – vanalellel oli – aga vist kui juba suvine idüll, siis ei loe.
Ja päevanaelaks oli ikka ujumine. Kahjuks üksi, kuna Kertu kartis, et keegi näeb. Oh nii verinooruses kui viletsas vanaduses olen saanud maailma kaunimaid kohti nautida…
Vabarna Volli
