Et ta ei astuks kunagi klubisse, seltsi, mis ta vastu võtaks. Hävitav, ühest käest pilades inimkonna vajadust kuuluda enamasse kui peresse, teisalt aga noid snoobe korrale kutsudes, kes edvistavad sellega, et on filantroobid, heategijad. Ju need imelikud ameeriklaste põtrade ja lõvide seltsid loodi väidetavalt selleks. Ka shrainerid, kelle nimi laenatud saksa keelest, schreinertähendab tislerit. Kannavad araablaste mütse ja peavad paraade, olles lastesuuruste autode roolis.
Oh, neid on veelgi, ju need müüriladujad kogunevad, aga kummalistel eesmärkidel, salarituaalidega. Teame, et nad on pigem võimust, ku muust huvitatud. Minevikku pilku heites mäletan aga seda, et kuulsin noore mehena ühest seltsist, mis Grouchole vaatamata lausa nõudis, et uurin edasi. Ehk saab sealt midagi ning nigu piaks, ka tagasi andma. Ning ei vihja inglismannide veidrikutele (odd fellows. Temake kord ütles, et ma oleksin olnud kahtlemata asutajaliikmete hulgas.) Juttu siin optimistide ordust. Ka heategijad, vabatahtlikud. Kuid nimi paelus, pidin teada saama inämat.
Mulle see pissimism ei meeldi, olen ikke ehk sinisilmselt positivismuse poolt. Positiivne suhtumine, isegi mäkke ronides, ainult aitab tippu jõuda. Tiame ju, kas patseerides tervise huvides või jalakäijana ühest kohast teise liikudes, et midagi ei juhtu, ku ei tõsta üht jalga teise ette. Karanteerides edasiminekut, samuti ka seda, et ep kuku näoli või prantsata postamendile.
Aga avastasin, et isegi vabatahtlikutele asetatakse reeglid. Ordudel on vannetevõtmised. Liikmemaks, kummalised kohustused. Arvasin, et on paremp olla metsik, nigu need akadeemikud ütlevad nende kohta, kes näevad mõnedest korporatsioonide kommetest läbi.
Meil just akadeemilised daamed teevad head, aknaseltsi liikmed tegid palju nii, puhtast südamest. Siis ka muidugi EERO, jälle naisterahvaste pingutused ligimese avitamiseks kodumaal. Õilsate põhimõtete jälgimine.
Aga ilmalikult otsustasin siis, kuna reglemente ei talu, et liiguks spontaanse optimismuse poole. Olla sõbralik, abivalmis on elu nurgakiviks. Ku me nüüd oleme uude aastasse astunud, mõtleme väljakutsetele, siis praeguse eluga arvestades, mis on mitmeti paras rosolje, kuigi sellega head pühaderooga ei taha mõnitada, peaks just naeratades edasi liikuma. Mitte sapi ja mürgiga. Elu ju lühike, paremp olla hea ku halb ineme. Tasa ja targu edasi, läeb aega mis läeb, aga sihtkohani jõuame ikka. Positiivselt kindel.
