Ettevaatlikkust olen Kertu tõttu õppinud. Kui kraanikausi asendamisel leidsin, et tuleb ka torutöid teha, ütlesin küljeluule, et nüüd asun tinutama. Kohe keelati ära. Olin ilmsüütult unustanud et tinutada saab nii torude kui pudelitega.
Hakkasin seda tina kartma. Eriti siis, kui pärast suuremat maalritööd täheldas keegi, et värvikoostises on pliid palju. No andis siis sobiva vabanduse mitu head aastat kodustest remonttöödest viilida, õigustatult seletasin Kertule, et see on füüsisele kahjulik.
Ja terasruuna toitsin bensiiniga, milles plii, teadmata, et see ajurakke tapab just nagu metsakohin. Võta näpust. Kui paned tina pudelist – tervis kannatab. Oled elukutseline võõba – eluohtlik. Tahad autoga sõita – riskid kopsukudede rikkumisega. Mis sa hing teed.
Tuli tunne, et peaks kellelegi tina andma. Kas just püstoliga, see vist on liialt karm, aga puujutlust võiks kellegi keemikuga pidada, talle kere peale anda, et tina inimelule nii ohtlik on ja et need targad teadlased üldsegi selle kasutamise peale tulidki. Nende nahka parkida eriti ka ei soovi, kuna see olevat ka teatavasti keemia tõttu ohtlik.
Vaid üks hea asi on järel, mida tina lubab teha – see on plehveteri kasutamine, kas ristsõnade lahendamisel või niisama mõtete kirja panekuks. Kompuuteritel võib ju tina sees olla, mine tea, mis maagiaga need koostatud on. Vähemalt need on suletud riistapuud, pliiatsit teritades aga hoian ikka hinge kinni, et pliipuru nosplisse ei satuks.
Tahtsin Kertuga neid mõtteid jagada, aga vaatasin üle õla, sinna, kus ta tavaliselt hõljub, kindlaks tehes, et ma ulale ei lähe, ja teda ei olnudki. Oli kadunud nagu tina tuhka. Kui see on uue aasta tegevuse märgiks, siis võin vahest lahedamalt hingata, kopsud ju ikka terved, isegi kui aju on aastate pikku kannatada saanud selle neetud plii tõttu.
Vabarna Volli
