Saame küll apteegis ja paremates toidupoodides nädali algusel hinnaalandust, aga teate, me maksame ikka riigikassase. Teistkordselt. Alul tööl käies, siis vanu igi, mil peab säästudest, mis kõrvale pant perast pürokraatide nõutud summade kinni tagumist. Oma teenitud hoiuste protsentide pealt. Raha piab ju pangas juurde teenima, mitte madratsi all peidus olema. Riigipenss on pisku, sellest ära ei ela. Rüga elu otsa, maksa surmani.
Aga et pinsjunär jõude oleks, on puha vale. Omavanuseid ätte kohtan tihti ehitusmaterjali suurpoes. Töölised. Esiteks on igavuses vaevlemise asemel seal tegevus, teiseks on mõnel tõesti vaja lisa lepalehti teenida, eriti nüidsel ajal, ku invlahtsioon on pöörane. Teenid aga ehk sada taala päivas. Mida piab toidupoes järgmisel päival lauale, isegi odavat, hinnaalandusega ostes.
Mis aga ehk on kõige tähtsam, et saab seal noori õpetada. Mõni ep tiagi, kuda mutrivõtmega, kruvikeerajaga ümber käia. Piab meelde tuletama, et ikka käänata parembale. Kura kätt, vasakpoolne lähenemine nigu poliitikaski ei hoia kinni, teeb lahti, paneb riiuli logisema.
Kut veel sellest väärarusaamast, et eakad ainult magavad. Vanadusega kaasneb ju linnu-uni. Kukun tihti suvel aias, päikese käes pingil istudes, ära. Mõneks minutiks. Ning siis tagasi kõplama, rohima ja niitma. Õdangul suigun perast seda, ku olen naha täis parkinud. Aga ku õige ööpime kohal, no ei saa mette sõba silmale.
Mäletan, noore mehena, perast pikka tööpäiva magasin õndsa und. Sügavat ja rahulikku. Lapsepõlves nägin küll, eriti sõja tõttu košmaare, kolle, koledusi, õudusi. Vahel, ku Lepiku Liisuga semude seltsis liialt pikalt vestlesin, siis ka. Jõudsin kudagi koti peale, läks madalas duuris krooh-krooh lahti.
Tänapäeval aga põhku pugemine ei karanteeri miskit. Pian tunnistama, et neil vähestel kordadel ku unenäod figureerivad, siis olen õnnelik. Kuna just nigu too eideke, kes kedrates, lõnga heietades magama jäi, näen ma tihti kadunud noorust. Ei mul härraste koka vastu mingit huvi, aga ärgates on tihti mul padi pia alt kadunud ja käte vahel. Nigu tahaks kallistada minevikku, ku oli elul veel lootust, mette seda igapäevast kurjust, mida iga uus ommuk toob me ebakindlal ajal.
