Kauget mäletades, mulle see või oli ainult hea asi, mis leiva libedamalt ja maitsvamalt makku saatis. Taluvõist etemat ei ole. Tean tagantjärgi, et Eesti või ja pekk olid üle Euroopa hinnatud.
Viimati kodukandis olles, kuhu satun harvemini kui sooviks, aga egas need luud-kondid lendamiseks polnud loodud, reisimine vintsutab, sain taas kinnitust. Pole paremat, kui rukkileivakäär, kuhu on mõõdukalt taluvõid peale määritud.
Jah, just mõõdukalt. Mitte, et ma tänapäeval oma tolle kole-strooli suhtes muret tunneks, tohter hirmutab vahest küll, et võiks nagu vähem seda rasvast nautida. Aga tean, et põnnina nautisin kahte asja – võid ning suhkurt. (Eriti kokku, lusikaga salaja, kui teised ei näinud).
Kus pidin mina siis teadma, et parimad pagaritooted põhinevad just nendele kahele? Noorus ei õpeta niivõrd palju muud, kui seda, et mitte vahele jääda. Vanadus õpetab, et nooruses rumalusi ei tehtud meelega, vaid teadmatusest.
Neist võililledest mõni sõna veel. Oma kevade on nad õnneks üle elanud, aiast sai neid päeviti kirudes roogitud, eriti kuna naabritele see korda ei lähe. Kuna nad on lõppude lõpuks ikka umbrohulased, kes lämmatavad ajapikku õige muru. Need koolilapsed, kes puhuvad mujalt nüüd nende seemneid kõikjale ei teagi, et tuul toob kahtlemata neid minu higiga hoitud iluaeda. Et tuleval aastal mind jälle nöökida.
Ja vanalelle määrimise või võiamise vahet tegemisest sain ka aru. Aga ei saa siiski pähe, miks see mõistus on nii visa tulema. Peaks ju ometi lapseeas õitsele asuma, mitte vanuigi, vist. Ju sestap ma määringi paberit.
Vabarna Volli
