mis saavutas ülalnimetatud võistlusel ingliskeelsete lugude osas 3. koha ning on samuti kogumikus ära toodud.
Juuresolevalt alustame Torontos elava Mari Ann Tammarki kirjapandud loo „Võõramaa libedal jääl” avaldamist. Lugu ise pälvis võistlusel eestikeelsete kirjutiste osas 1. auhinna.
„Hands out.” Kolm laksu langesid kätele. Käed kipitasid. Vaikus valitses lasteaiaklassis. Mind juhiti tagasi oma laua taha. Mul polnud õrna aimu, kuidas olin ära teeninud seda karistust. Käisin koolis. Olin ainukene, kes rääkis eesti keelt.
Ma ei tundnud teisi lapsi ja tüdrukutel olid oma sõbrad, kellega nad mängisid nukkudega ja ma ei tohtinud nende nukke puutuda. Sellepärast sattusin poiste gruppi, kellel olid autod ja (ehitus)blokid. 1962. aasta kevadel oli test, mille järgi jagati lasteaialapsi esimesse klassi. Ma olin kõige pikem tüdruk ja mu kõrval istus kõige pikem poiss, lätlane, kelle nimi oli Calvin.
Meie klassis oli kolm lugemisrühma ja poole aastaga jõudsin kõige paremate lugejate gruppi. Õppisin inglise keelt koolis ja oma tänava laste käest, kuna kodus rääkisime ainult eesti keelt. Kevadel, kui meie klass esines näidendiga, Calvinit ja mind pandi peaosadesse. Näidend oli kutsutud „The Old Woman, who lived in a shoe”. Ema pani mulle rätiku pähe ja põlle ette ning astusin lavale. Laval oli paar tooli, laud ja seinale oli kleebitud suur king. Alguses läks kõik nagu harjutatud, aga siis hakkas king seina küljest lahti tulema. Calvin sosistas mulle, et vajuta tagasi seina külge ja tegingi seda. Natukese aja pärast tuli suur osa kinga seinast jällegi lahti ja ainuke viis seda hoida seinal oli ise ennast seljaga selle vastu sirutada, käed laiali. Seal ma seisin nagu Jeesus ristil ja hoidsin kinga seinal. Näidend läks edasi. Klassikaaslased itsitasid ja saalist kostis naer. King hakkas igalt poolt lahti tulema ja ähvardas mind matta. Olin tänulik, kui õpetaja sosistas mulle lava tagant, et lase minna. Astusin eemale ja paraku langes terve king põrandale. Rahvas naeris ja mul pole aimu, kuidas Calvin ja mina saime näidendi lõpuni laval seista.
Elasime Toronto äärlinnas ja meie koduaed oli Massey estate'i kõrval. Massey estate kuulus Vincent Massey'le, kes oli Kanada kindralkuberner 1952-1959. Teda tunti firma Massey – Harris, hiljem Massey Fergusoni omanikuna ja mitme suure annetuse eest Toronto ülikoolile (Massey College, Hart House jne.)
Seal oli tore mets, mitu väikest mäge ja Massey oja. Hoolimata sellest, et seal oli suur silt, mis ütles No Trespassing, meie mängisime kauboisid ja indiaanlasi, ehitasime okstest kindlusi, kaevasime koopaid ja käisime soos usse otsimas ja talvel kelgutasime.
Ühel päeval ootasime külalisi. Ema pani mulle selga New Yorgi tädide poolt saadetud ilusa valge kleidi, millel olid mitmevärvilised kevadlilled, valged sokid ja uued kingad ja saatis mind õue. Istusin trepil ja naabripoisid tulid rääkima, et üks uss oli sünnitanud mitu poega ja kas ma ei tahaks seda imet näha. Muidugi läksin nendega. See Red Belly uss oli oma pesa teinud suure kivi kõrvale põõsa alla ja tal oli mitu vastsündinud ussipoega. Poisid tahtsid terve pesa koju viia. Varsti ema hüüdis mind ja hakkasin rada pidi kodu poole minema. Maa oli pehme ja mõnes kohas olid isegi väiksed loigud. Hoidsin, et kleit ei määrduks ega jääks põõsastesse kinni ja lõpuks jõudsin meie tagaaeda. Külalised olid kohal. Mind nähes ema pahandas, et kuidas ma jõudsin nii kiiresti ennast mustaks teha. Minu arvates olin ainult paar mudapritsi saanud kleidile, aga kingad vajasid küll puhastamist. Polnud midagi parata, kingad puhtaks, uued sokid ja tuppa. Sellepärast ütleski mu ristiema, et elasime nagu maal.
Meie naabrid olid inglise päritoluga lesed. Ühel pool oli Missus Johnson ja teisel pool Missus Richardson, keda me kutsusime Missus Witcheson. Missus Johnson oli alati sõbralik, naeratas ja käis Katoliku kirikus mitu korda nädalas. Missus Witcheson oli rohkem omaette ja tema suurele krundile meie ei tohtinud minna. Tal olid suured sirelipõõsad maja ees ja suur õunapuu tagaaias, kus oli veel käimla ja vankrikuur. Suvel toodi talle jääd ja meie alati saime jäämehe käest jäätükke. Sel ajal käisid ka piima- ja leivamees majast majja. Aeg ajalt ikka hiilisime Missus Witchesoni aeda kas palli järgi, peitusmängus või mesilasi püüdmas ja tema tuli õue ja ajas meid alati minema.
Sügisel läksin teise klassi. Jällegi tegime näidendit ja seekord anti peaosa Estrile. Minu arvates oli tema kostüüm tõesti ilus ja hiilgas just nagu printsessil. Riietehoius ütlesingi temale, et sa oled nii ilus kui juudi printsess(1) . Järgmisel päeval palus õpetaja, et seisaksin püsti ja küsis, mida ma olin Estrile ütelnud. Kordasin. Ta vaikis ja käskis mind minna nurka, et niimoodi ma mäletaksin seda mitte korrata ja et nii pahasti ei tohi kellelegi ütelda. Jälle ei olnud mul selge, miks mind karistati. (järgneb)
Mari Ann Tammark
1 Juudi printsess – Aastaid hiljem õppisin, et inglise keeles Jewish American Princess tähendas, et tüdruk oli ülekäte läinud laps, kes ei osanud midagi ja seda peeti suureks solvamiseks.
