Laulutund peeti keskmises saalis, sest meid oli umbes 100 last, kuna siis pandi meid teise klassi õpilastega kokku, poisid ühel ja tüdrukud teisel pool saali. Hr Iltal mängis klaverit ja poisid, kes liiga palju askeldasid, pandi lambi alla seisma. Laulsime „Tiiu talutütrekene”, „Uhti, uhti uhkesti”, jõululaule, Eesti hümni ja emadepäeva laule.
Vabariigi aastapäeval pani ema mulle rahvariided selga ja nii käisin koolis. Mulle meeldisid Mustjala rahvariided ja ema seletas, kuidas seelik on kangastel kootud, pits käsitsi tehtud ja nii käidi vanasti Eestis riides. Kanada koolis pidin seletama, kuidas täna oli Eesti sünnipäev, et minu sugulased elasid kõik seal ja pahad kommunistid ei luba neid välja ega meid neile külla ja et kommunistid olid eestlasi piinanud ja tapnud ja sellepärast minu ema ja isa põgenesid sealt. Teised lapsed arvasid ka, et need kommunistid olid pahad ja nendel oli hea meel, et Kanadas neid ei olnud. Alles hiljem, kui olin palju vanem, sain aru, et kommunistid ei olnud mitte rahvas, vaid poliitiline partei ja et see partei oli ka Kanadas, aga nad ei võitnud kunagi ühtegi kohta Kanada parlamendis, kuna elasime demokraatlikus riigis.
Vabariigi aastapäeva puhul oli alati suur aktus, kus kõik käisid. Mina kandsin rahvariideid, mõned vanemad lapsed kandsid gaidi- või skaudivormi ja olid lipuvalves.
Mäletan, et Massey Hall (kuhu mahub rohkem kui 2700 inimest) oli peaaegu täis ja lapsed istusid puutoolidel neljandal rõdul. Muidugi, kõned olid pikad ning kõnesid ja tervitusi oli palju. Eestlased olid nii tähtsad, et ka Kanada valitsuse esindaja ja teised poliitikud võtsid sõna. Pärast hümni jooksime meie, lapsed, treppe mööda igale poole, kuhu saime, isegi keldrisse. Aktus kestis mitu tundi. Kohtasime teisi eestlasi, keda ema ja isa nii tihti ei näinud ja ema vahel sosistas, et vaata, see on hr Markus (konsul) või midagi sarnast.
Vabariigi aastapäeva pühitseti ka kirikus ja eesti koolis aktustega. Sama lugu. Pikad kõned, paar laulu ja lipuvalve.
Kanada elanikud armastavad hokimängu. Öeldakse, et meil on neli aastaaega, aga tegelikult on suvi ja hokihooaeg.
Peaaegu kõik lapsed oskasid uisutada ja igas kooli aias tehti liuväli, kus me käisime pärast kooli ja nädalalõppudel koos naabrilastega. Minu ema ei osanud uisutada ega ujuda. Isa oli tööl. Sel ajal käidi kuus päeva nädalas tööl. Meie vennaga saime pruugitud uisud ja õppisime uisutamist naabrilastelt ning hiljem õpetasime õele. Naabrilapsed imestasid, et meie ei osanud ja olid nõus meid aitama. Nad tirisid meid ja andsid nõu − nii tagurpidi, nii ringi ja lõpuks saime Kanada talisporti nautida.
Parimad uisutajad said hokit mängida jääl, aga kõik poisid mängisid tänaval hokit aastaringselt.
Isa sai kusagilt pruugitud murdmaasuusad ja ütles, et õige talvesport on ikka suusatamine. Kui tema oli noor, pidi ta mitu kilomeetrit kooli suusatama ja eestlased oskasid nii hästi suusatada, et Soome Talvesõjas see aitas neid võidelda venelaste vastu. Meie pidime seda ka õppima. Seda proovisime aias ja natuke pargis, aga teised naabrilapsed ei osanud ja meie varsti kaotasime selle vastu huvi. Uisutamine oli palju parem. Seda saime iga naabrilapsega koos teha.
Mäletan, kuidas metsas hakkasid suured masinad tööle ja suve jooksul käisime vaatamas, kuidas töö edeneb. Niipea, kui asfalt pandi teele ja töömehed läksid koju, terve tänav otsustas, et see on paras koht pidada kergejõustikuvõistlusi ja isegi rattaga sõita, kuna tee oli veel autodele suletud. Kujuta ette umbes 25 last ühes pikas reas koos oma sõidukitega. Mõnel oli kolmerattaline, teisel täiskasvanu ratas, kolmandal rulluisud, või scooter, üks vanematest lastest hüüdis: „Kohtadele! Valmis olla! Go!”. Kõik lükkasid ja sõitsid nii kiiresti, kui jõudsid, mäest alla ja tagasi. Nii me õnnistasime Victoria Pargi tänavat, enne kui autod seal sõita said.
Sügisel viis ema mind mitu korda rahvatantsu. Siis algasid ka võimlemistunnid Chesteri kiriku keldri võimlas. Võimlemist õpetas Anu Jõe, olime koos Viiviga kõige nooremad. Marssisime ringi, tegime harjutusi, mängisime palliga ja proovisime muusikaga liigutada nagu suuremad tüdrukud. Võimlemine toimus umbes samal ajal kui eesti lasteaed. Nii et sel ajal, kui mina käisin võimlemas, viis ema mu venna ja õe Toronto eesti lasteaeda.
Kevadel oli esinemine suvepäevadel, kus oli mitu tuhat eestlast, valiti missi ja vihma sadas. Mäletan, kuidas õhtul hilja oli suur lõke ja käisin vaatamas tantsu ja Harry Liiv laulis „I found my thrill, on blueberry hill”. (järgneb)
Mari Ann Tammark
