Tavaliselt käisin vaatamas, mida poisid tegid, käisin laudas ringi ja harjutasin rattaga sõitmist. Õhtul tegin vihikus rehkendusharjutusi, ingliskeelseid õigekirjaharjutusi ja lugesin raamatut. Maal televiisorit ei olnud. Mul oli heameel sealt koju saada.
Mäletan, kuidas isa rääkis, et hakatakse uut allmaaraudteed ehitama (Bloori ja Danforthi tänaval) ja linnaplaanide järgi tuleb üks peatus meie tagaaia metsa. Samal ajal osteti meie tänava majad üksteise järel üles, et ehitada suurt korterimaja. Isa arvas, et ootame veel, et hiljem tulevad paremad pakkumised. Linnavalitsus saatis ühe mehe isaga rääkima. See ei läinud nii, nagu linn oli lootnud. Mäletan, et mul oli piinlik, arvasin, et isa ei saanud sellest mehest vist õieti aru. Isa viskas mehe uksest välja ja ütles talle, et niisuguse hinnaga ta ei müü, et see on vähem kui turuhind ja kui linnavalitsus tahab tema käest varastada maad, siis võtku, nagu kommunistid tegid Eestis. Ema ikka rahustas isa, kas ei peaks ikka pakkumist vastu võtma. Isa oli maruvihane. Meie olime vaikselt teises toas. See jama käis mitu aastat. Lõpuks linnavalitsus andis järele. Isal oli nii hea meel ja selle rahaga osteti suvilakrunt.
Victoria pargi jaam avati 1968. Ülejäänud linna krundi ta lõpuks müüs ka korterimaja ehitajatele ja samuti hea hinna eest. Isa oli käinud linnavalitsuses plaane uurimas ja tuli välja, et meie krunt ja maja oli seal, kuhu olid ette nähtud korterimaja liftid, mis tähendas, et ilma meie maja ja maata nad ei oleks saanud seda korterhoonet ehitadagi.
Kolimine tähendas uut kooli ja mul oli siis võimalus muuta oma nime. Ann oli minu meelest inetu ja kuna mul oli Mari eesnimeks, hakati uues koolis mind hüüdma Mari Ann.
Kui kolisime, sai ema lõpuks endale söögitoa koos ilusa kasepuumööbliga ja meie vennaga saime klaveritunde. Vend hakkas hunduks, mina gaidiks ja õde käis veel lasteaias. Nii viis isa esmaspäeval minu ja venna Eesti Majja eesti täienduskooli, teisipäeval meid aga klaveritundi prl Claudia Voiko juurde. Kolmapäeval, neljapäeval ja reedel olime veel vabad ja laupäeval olin mina võimlemas ja hiljem eesti gaidikoondusel, õde eesti lasteaias, vend eesti hundudes ja õhtul oli vahel isegi eesti teater ning pühapäevadel oli kirik. Vahel isa kaebas, et ta tundis ennast kui meie voorimees, ja pidime ise bussiga sõitma.
Uues koolis olime ainukesed eestlased. Teised olid peamiselt inglise, šoti ja saksa päritoluga. Paari aastaga sooritasin viis konservatooriumi klaverieksamit ja hakkasin eliitvõimlemisrühmas võimlema paar korda nädalas, samuti jätkasin gaidides ning rahvatantsus. Peatselt tuli eesti algkooli lõpueksam ja Kanada algkooli lõpetamine.
Eesti algkoolist ma palju ei lootnud. Teadsin küll, kes minu klassis käisid, olid väga tugevad ja isegi tänapäeval imestan, et ma nende klassi sattusin. Eksamitulemus oli 84, nii et cum laudest puudus üks punkt. Meie lõpuklassi eksamit kirjutas umbes 85 last. Arvasin, et sellega lõppes eesti kool.
Ootamatult küsis isa ühel õhtul, kas tahaksin gaididega Saksamaale sõita. Minna Euroopasse! Wow! See oli mu unistus, et reisida ja näha neid vanu kuningalosse ja Euroopat. Teadsin, et reis oli kallis ja ise ei julgenud niisugust asja paludagi.
Varsti tulid juurde gaidikoori harjutused, mida juhatas Olaf Kopvillem. Laulsime „Mängi mulle seda vana viit”, „Rohutirts” jt.
Uus gaidvorm, uus magamiskott, pakkimine ja panka, et Travelers tšekke osta. Kahjuks laenasin oma õe ratta, et panka minna. Tulin pangast välja ja ratas oli läinud. Kutsuti politsei, aga seda ratast me enam ei näinud.
Varsti istusingi PanAm lennukis koos Elleniga, meie olime kõige nooremad ilma vanemateta sellel reisil. Küll oli põnev, kõikidele pakuti šampust. Saime ka mängukaarte ja hommikul maandusime Frankfurtis.
Viidi bussidega skautlaagrisse või õigemini sinna ligidale. Torontos olime endale selga pannud gaidivormid ja jalga valged kontsadega sandaalid.
Bussipeatusest oli paar kilomeetrit ülemaailmsesse Eesti gaid- ja skautlaagrisse „Ühendaja – juuli 1970″. Vihma oli sadanud enne meie kohale jõudmist ja suured porilombid katsid laagriteed. Nii me kuidagi kõndisime, hüppasime ühest porilombist teise oma ilusate sandaalidega.
Õhtuks oli telk püstitatud, kuid põrandad puudusid ja saime maitsta laagritoitu, mida valmistati telk-sööklates. Kuna külmutuskapp puudus, hoiti piima jões. Õhtul tehti lõkketuled igas all-laagris, st. gaidlaagris, skautlaagris, vanemgaidlaagris jne. Noori oli kohal nii Kanadast, Ameerikast, Rootsist, Argentiinast, Austraaliast, Uus-Meremaalt, Saksamaalt, Belgiast ja vist isegi Brasiiliast.
Siis algas vihmasadu ja öörahu sundis meid telkidesse. Mäletan, kuidas enne lõket olin oma kummisaapad jalga tõmmanud, ilma sokkideta. Nüüd oli igavene tegemine neid jalast ära saada.
Telgis olid Imbi, Anne, Mai ja mina ning meie kella järgi oli see vist õhtusöögi aeg. Kuulsime, et mitmed inimesed kõndisid ringi. Kõikidel olid vist kellaajad segamini.
(järgneb)
Mari Ann Tammark
