Võiks taibata, et tegemist on erakordse sündmusega, ka seoses kolmanda koha võiduga. Niinimetatud pronksmedali-mängus võitis külalismeeskond, mis koosnes keskkooliealistest poistest. Samas leidub poiste suviste treenerite hulgas turniiril mängijaid ,,ametlike” akadeemiliste meeskondade koosseisus, kes toetasid sellist anomaaliat ehk ebareeglipärasust.
Enne, kui lugu valgub turniiri keskpunkist liiga kaugele, selgitame, et Eesti Korporatsioonide Liidu (EKL) egiidi all toimuval turniiril, mis leidis aset laupäeval, 2. veebruaril Toronto Ülikooli Scarborough' campuse Taimo Pallandi nim suurvõimlas kl 12 – 18, osales viis meeskonda. Neist vaid neli esindasid akadeemilisi organisatsioone: Eesti Üliõpilaste Selts, korp! Vironia, korp! Sakala ja korp! Rotalia. Külalismeeskonnana oli võistlema kutsutud eelpool mainitud noormeeste võistkond ,,Kalevi Laagripoisid”, mis koosnes Jõekääru võrkpallilaagrist osa võtnud noortest.
Pärast pingerikkaid mänge kahel väljakul jõudsid finaali Eesti Üliõpilaste Selts ja korp! Sakala. Kui esimeses mängus näis EÜS hirmuäratavalt võitmatu, jäädes peale 25:19, siis järgnevas mängus keeras Sakala tulemuse täpi pealt pahupidi ja võitis samuti 25:19. Finaali teise poole liikuvus ja hoog pooldas Sakalat ka kolmandas mängus, mis lõppes 15:8. Huvitav oli panna tähele, et viimase punkti Sakala kasuks lõi klassikalise surumisega Kersti Sõrra, kes oli pidevalt mänginud eeskujulikku positsioonimängu oma isa meeskonnas.
Peale noore Kersti, mängisid Sakala meeskonnas: Robert Arro, Toomas Heinar, David Hogg, Hillar Sõrra, Peter Sõrra ja Aaro Tõnnis. Siin sobib nimetada, et EKL-i korraldatud turniir on ennemgi võimaldanud perekonnaliikmeil osaleda oma vanemate võistkondades. Samuti ei olnud Kersti Sõrra ajalooliselt esimene naismängija meeskondade koosseisus. Kümme aastat tagasi osales edukalt ühe (USA) EÜS-i liikme abikaasa EKL-i turniiril.
Võib veel mainida, et kolmanda ning otsustava finaalmängu juures loovutas Toomas Heinar oma positsiooni Sakala meeskonna kapteni Peter Sõrra noorele pojale Tomasele, kes just saabus ühelt teiselt võistluselt, milles noormees oli saavutanud kuldmedali.
EÜSi esindasid: Erik Aljas, Margus Kask, Tarmo Pallop, Alar Petersoo, Tõnu Petersoo, Riki Roos ja Magnus Skonberg. Tarmo Pallop on pikki aastaid sõitnud kohale USAst, aidates kord isegi võidukarika üle piiri viia. Võiks öelda, et Magnus Skonberg, kes õpib Montrealis McGill'i Ülikoolis, esindas ka oma isa Carl Skonbergi, Eesti Spordiliidu esimeest USAs, kes varem võistles USA EÜS-i meeskonna koosseisus samal EKL-i turniiril.
Kui veel nimesid mainida, tuleb korrata turniiri peaorganisaatorit Peter Sõrrat, kes oli EKL-is presideeriva korp! Sakala nimel põhjalikult ette valmistanud turniiri läbiviimise. Abi turniirile tuli mitmelt poolt. Finaalis oli vahekohtunikuks Taimo Ilves, keda võiks tituleerida ,,Mister Esto Võrkpall” ja kes on pühendanud end Jõekääru Kalevi treeninglaagri arengule ja edule. Taimo Ilvese kõrval oli kohapealseks efektiivseks treeneriks Allan Luiker, kes viis oma poisid võidule kolmanda koha mängus.
Kalevi Laagripoiste edu võis olla ka tingitud sellest, et oli näha paljusid tunderõhulisi emasid. Kui hiina emade kohta on käibel väljend tiigrimamma, siis võime omasid küll kutsuda karumemmedeks. Ei oska öelda, kas tulevikus kerkiks ka selline võrkpallinaiskond!?
Mainimist väärivad ka meeskonnad, kes ,,peaaegu võitsid”. Korp! Vironia oma eredates violettsärkides oli ehk välimuse poolest võitja. Samuti rahvuspoliitiliselt, kuna Vironia koosseisus mängis Eestlaste Kesknõukogu Kanadas uus esimees Markus Hess. Kohalikku kogukondlikku raskust kandis korp! Rotalia meeskond, kelle koosseisus osales Toronto Eesti Maja esimees Raivo Remmel, kes tegutses ka vahekohtunikuna.
Sündmusel oli ka oma seltskondlik tahk, sest pärast võistlust kogunesid nii põranda- kui ka pingisportlased kohapealsesse bistroosse ,,Rex's Den”, kus lahati spordiküsimusi ning päevaprobleeme pingelõdvemas õhkonnas.
Arvestades sündmuse mitmekülgse taustaga ei saagi vaadata edukalt läbi viidud üritusele kui ainult spordivõistlusele. Kohalike korporatsioonide vaheline võistlus ise algas 45 aastat tagasi Toronto kesklinnas ühes kitsas ülikooli vilistlaste võimlas. Juba tol ajal oli eesti ühiskond harjunud mõttega, et võrkpall on meie sport. Võistlus loomulikult peegeldas ammuseid akadeemiliste organisatsioonide vahelisi võistlusi Eesti Vabariigis ja seega korporatsioonide ja seltside kaugemat ja pikemat ajalugu kodumaal.
Kui läheneda sündmusele käesoleva ajamõõdu vaatevinklist, siis näeme ühest küljest aktiivsust, mis eestlaste hulgas küll ahenemas ja veelgi rohkem assimileerumas kohalikku ühiskonda. Teisest küljest aga leitakse uusi lahendusi ja rahvusest elurõõmu ning seda aina leidlikumal rajal.
Andres Raudsepp
Fotogalerii
