Noor leskproua Fanny elule alla ei andnud. Ta jätkas õpinguid Würzburgi, Innsbrucki, Pariisi ja Lundi ülikoolides. Romaani keelte filoloog Fanny kaitses oma doktorikraadi aga hoopis liivi keele alal Lundi ülikoolis (juhendajaks prof Julius Mägiste). Fanny on ka ainsa prantsuskeelse liivi keele grammatika autor. 1949. aastast alates elas keeleandeline Fanny Prantsusmaal, kus ta tegi muljetavaldava akadeemilise karjääri, mis kulmineerus keeleteadusliku tööga Prantsuse Riiklikus Uurimiskeskuses (CNRS), juhatades mõnda aega ka selle Euraasia osakonda. Keeleteadusliku leivatöö kõrvalt kirjutas ta kultuurikirju väliseesti ajakirjadele „Tulimuld“ ja „Aja Kiri“ ning Stockholmi „Eesti Päevalehele“. Aegade vabamaks muutudes saatis ta Pariisist kirju ka kodu-Eesti väljaannetele. Tema esseedekogu „Mateeriasse kootud palve“, mis ilmus Tallinnas 1992. aastal, oli siinmail tõeline bestseller.
Sügavalt erudeeritud Fanny de Siversi esseed on kirjutatud väga heas eesti keeles, mis väärib imetlust, sest ta elas 62 aastat oma elust prantsuskeelses keskkonnas. Mind võlusidki eelkõige tema kultuurikirjad Pariisist („Vaatlusi maailmale Pariisist.“ Kogutud teosed III). Selles köites on ka intervjuud Fannyga, kus ta räägib oma eluteest. ,,Sattusin Siversite perekonda siis, kui Eesti Vabariigile oli juba nöör kaela pandud ja see nöör ähvardas meid kõiki. Antud olukorras oli Eesti Vabariik mälestus minevikust, mida paljud kindlasti oma südamepõhjas taga leinasid,“ räägib Fanny teda küsitlenud ajakirjanikule Valve Raudnaskile.
Fanny kõrvaltvaataja pilk Pariisi kultuurielule on põnev. Ja mis eriti tänuväärne – ta kirjutab ka kõigist eestlastega seotud sündmustest. Näiteks kirjutab ta rootsieestlaste päevalehele, kuidas 1983. aastal tähistati Pariisis Tartu ülikooli 350.a juubelit. Kodu-Eestis oli tollal Rootsi-aegne ülikool nõukogulikust ajaloomälust kustutatud. Tänu ajalooprofessor Helmut Piirimäe missiooonitundlikule aktiivsusele ülikooli ajaloo uurijana ja tema diplomaatilisele tegevusele nõukogude võimukoridorides, saadi lõpuks Moskvast luba tähistada ka okupeeritud Eestis Tartu ülikooli 350. aasta juubelit. Sellega oli Rootsi aeg jälle tunnustatud. Praegu käivad juba ettevalmistused akadeemiliste teoste väljaandmiseks, millega tähistada Tartu ülikooli 400.a juubelit (2032.a).
Katoliiklasena mõtiskleb Fanny ka usu teemadel („Evangeeliumiga maailma teedel.“ Kogutud teosed IV). Fanny religioonifilosoofilisi mõtisklusi on filosoofiadoktor Marge-Marie Paas võrrelnud lausa Augustinuse ja Aquino Thomase kirjatöödega. Miks mitte! Selles köites on ka eraldi peatükk arvustustega (peamiselt) väliseesti kirjanike uudisloomingust. Fanny suureks vaimustusobjektiks oli Bernard Kangro ja tema looming.
Fanny oli ka suurepärane lektor. Aastatel 1993-1995 oli ta Tartu ülikooli külalisprofessor ja tema loengutest räägitakse siiani legende. Minagi olen osa saanud ühest Fanny etteastest. Tallinnas tähistati 1993. a dominiiklaste Püha (Aleksandria) Katariina kloostri 750. aastapäeva. Vanamuusika kontsertide, Theatrumi luuleõhtu ja artiklikogumiku „Teaduse ja religiooni dialoog“ esitluse kõrval toimus ka konverents, kus Fanny rääkis Sienast pärit Katariinast, kes elas kümme sajandit hiljem kui märtrisurma läinud Aleksandria Katariina. Siena Katariina oli omas ajas (14. sajandil) erakordse elusaatusega naine. Temast sai dominiiklaste 3. ordu liige. „Katariina Sienast oli oma isepäise ja särava isikuga raskesti mõistetav tollases meeste maailmas,“ tõdes Fanny oma kuulajatele. Praegu, ligi kolmkümmend aastat hiljem, Fanny esseid lugedes, julgeksin sama öelda ka Fanny enda kohta. Pole just kerge olla väljapaistev naisfilosoof selles domineerivalt meesfilosoofide maailmas.
Sirje Vihma-Normet ajalehele EESTI ELU
