Paguluses oli väga häid vestemehi. Ehk ka naisi, iga nime ei teagi, kuna peale Lattiku on suurem osa följetoniste varjunime all esinenud, arusaadavalt. Kuigi nii õndsas Meie Õlus ja vagusas Vanas Eestlases ilmus neid tihti, oli viimasel ikka suurem ülekaal. Kes ei mäleta Villu vesteid, või Välgu Mihkli mõlgutusi? Pedestri Jaan kirjutas vist mõlemale, ei mäleta. Teised vägevad vaimukad vestevorpijad olid Reseda ja Carramba, ka Meie Õlu kauaaegne toimetaja ja ta vend harrastasid seda vormi.
Kuidas siis mina sattusin torkima ja aasima (viimased kaks sõna on muide, Kertu suust, sajatab ikka, kui ma ilmale ilusamat, vähemalt naljakamat palet tahan anda)? Süüks see, et Meie Õlus vesteid ilmus harvemini. Võtsin julguse rindu, ja tasakaaluks VE'le kirjutasin siis nii, nagu tuju tuli, mõte kerkis.
Kui lehed ühinesid suskas Karla kärmelt karguga toimetuseukse prakku pakkumise kalendrilehti vorpida, nädaliti. Nüüd, et Karla on pinsil, julgesin pakkuda hädisemat huumorit. Kuid et ma nii loov ei ole kui Karla, sama sagedust ei saa lubada. Ja egas Kertule eriti ei meeldi, et ma tast kirjutan, ta tunneb mu väljendusi hästi. Ja egas tal paremat pole teha kui ristsõnu lahendada, kõrval on ju veste!
Palve aga teile, hääd lugejad. Tehke ikke pahandusi, rumalusi edasi, siis on materjali millest vestelda. Mujal maailmas midagi naljakat eriti ei juhtu, aga eestlane ju teab hästi kahte asja. Kuda teist kiusata kas trükis või seljataga ja skandaale tekitada. Muidu poless följetonid kunagi meie hulgas menu leidnud, eks ole?
Järgmise korrani, Teie
Vabarna Volli
